TTÜ virumaa KOLLED ž ÕIGUSÕPETUS

1. TTÜ virumaa KOLLEDžÕIGUSÕPETUS

2. KARISTUSÕIGUS On õigusharu, mis määrab kindlaks, millised teod on karistatavad ning kehtestab karistused ja muud mõjutusvahendid ning nende kohaldamise korra vastavate tegude toimepanemises süüdi olevate isikute suhtes. Karistusõigus on seega teatud tegude eest karistust ettenägevate õigusnormide kogum. See on karistusõiguse formaalne määratlus.

3. SÜÜTEGU: KURITEGU JA VÄÄRTEGU. Süütegu on süüliselt toime pandud õigusvastane tegu, mis vastab süüteokoosseisule. Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuriteo mõiste võib anda läbi kahe tunnuse Esiteks – kuritegu on tegu, mis on KarS-s sätestatud. Teiseks – teine tunnust eristab kuritegu väärteost ja teeb seda karistuse järgi. Kuriteo eest põhikaristusena ette nähtud vangistus ja rahaline karistus,

4. juriidilise isiku puhul on vangistuse asemel sundlõpetamine. • Väärteo mõiste on antud samal põhimõttel: Esiteks, väärtegu on KarS-s või muus seaduses sätestatud tegu. Teiseks, väärteo eest on põhikaristusena on ette nähtud rahatrahv või arest.

5. Karistusseaduse ajaline kehtivus Karistus mõistetakse ainult seaduse järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Kui uus seadus välistab karistatavuse, kergendab karistust, kohaldatakse karistusseadus ka tagasiulatuvalt. Näiteks võib tegemist olla juhuga, kui uus seadus muudab varem kuriteona karistatud teo väärteoks.

6. Karistusseaduse ruumiline kehtivus on KarS-s lahendatud territoriaalsuse põhimõttest lähtudes. See tähendab, et Eesti karistusseadus kehtib kõigi isikute suhtes, kes selle riigi territooriumil on vastava teo toime pannud, sõltumata tema kodakondsusest. Selle põhjenduseks on asjaolu, et karistusvõim kuulub riigile ning territoorium on riigi olemasolu üks aluseid.

7. Mõned olulisemad kriminaalmenetluse põhimõtted • Legaalsuse põhimõte: see tähendab, et kuriteo tunnuste ilmnemisel on riik kohustatud kriminaalmenetlust alustama. Legaalsuse põhimõtte vastand on oportuniteedipõhimõtte ehk otstarbekuse kaalutlustest lähtumist toetav põhimõte. • Ametlikkuse ehk avaliku süüdistuse põhimõte, mis tähendab, et kriminaalmenetlust viiakse

8. Mõned olulisemad kriminaalmenetluse põhimõtted läbi riigi nimel. 3) Süütuse presumptsiooni printsiip. 4) Kaitseõiguse tagamise printsiip. 5) Inimväärikuse ja isikuvabaduse austamise põhimõte.

9. Õigusriikliku karistusõiguse põhimõtted. Hõlmab endas järgmisi nõudeid: • Määratletuskohustus – tegu ja karistus peavad seaduses olema täpselt määratletud, karistusseadus ei tohi sisaldada ebamääraseid teokoosseise. • Analoogiakeeld- seaduslikkuse põhimõttele tuginedes on karistusõiguses keelatud analoogia – õigusliku reegli ülekandmine seaduses reguleeritud juhtumilt teisele, reguleerimata juhtumile.

10. Kirjutamata tavaõiguse kohaldamise keeld karistatavuse alusena või karistuse rakendamise alusena. • Keelatud on tegu karistatavaks kuulutavale või karistust raskendavale seadusele tagasiulatuva jõu andmine

11. Süüpõhimõte See tähendab: riiklik karistusõigus saab kohaldada karistust üksnes sellise teo eest, milles õiguserikkuja on süüdi. Süü on oluline kui kuriteo mõiste struktuuri element, samuti kui alus karistuse suuruse kindlaksmääramiseks.

12. Humaansuse ehk inimsuse põhimõte Tegemist on karistusõiguses väga olulise, kuid samas vastuolulise printsiibiga. See seondub eelkõige karistuste süsteemi ning täitevõigusega. Selle alusel on võimalik argumenteerida nii karistuste liberaliseerimise (kurjategija suhtes humaanne), kui ka karmistamise (kannatanu ja kogu ühiskonna suhtes humaanne) poolt. Liigne humaansus karistuste osas võib samas viia karistusõiguse efektiivsuse vähenemisele.

13. Legaalsuse (legaliteedi, kohustuslikkuse, ametlikkuse) põhimõte Tegemist on kriminaalmenetluses tähtsust omava printsiibiga, mis seisneb ametiisiku kohustuses alustada ja toimetada alati süüteoasjas menetlust, kui ei esine seda välistavaid asjaolusid. Iga süüteo toimepannud isik tuleb võtta vastutusele ja talle mõista tema süüle vastav karistus.

14. Pluralismi ja tolerantsuse põhimõte Demokraatlikus ühiskonnas eksisteerib usu- ja maailmavaateline vabadus. Riik ei rajane ühel konkreetsel religioonil ega maailmavaatel ega saa neid seetõttu kohustuslikena oma kodanikele ette kirjutada. Pluralism kui erinevaid ühiskondlikke nähtusi ja väärtussüsteeme eeldav ühiskonnakord tingib tolerantse ehk salliva suhtumise. See tähendab, et karistusõigus ei ole relv võistlevate maailmavaadete võitluses ega tohi kaitsta konkretseid usulisi või ideoloogilisi huve.

15. Karistusõiguse aktsessoorsus ja fragmentaarsus Kuna karistusõiguse ülesandeks on kaitsta olemasolevat riigi- ja ühiskonnakorda ja selle põhiväärtusi, seega õiguskorda, mida ta ise ei loo, vaid leiab need olemasolevana eest, on karistusõigus aktsessoorne ehk olemasolevale lisanduv.

16. Karistusõiguse fragmentaarsus tähendab selle toimimist põhimõttel – äärmise abinõuna. Karistusõigus ei kujuta endast terviklikku ja kõikehõlmavat õigushüvede kaitsesüsteemi, vaid tagab kaitse ainult teatud tähtsamatele hüvedele fragmentaarselt. Siia lisandub ka subsidiaarsus, mis tähendab, et karistusõigust kasutatakse täiendava reguleerimisvahendina teistele vahenditele, kui need osutuvad ebaefektiivseks.

17. Materiaalne ja formaalne süüteomõiste Süütegu formaalses mõttes on selline tegu, mis on karistusseaduses süüteona kirjeldatud ja karistatavaks kuulutatud. Süüteomõiste materiaalse määratluse moodustavad konkreetses ühiskonnas ja õiguskorras omaksvõetud arusaamad süüteo olemusest.

18. Absoluutne kuriteomõiste Absoluutsest kuriteomõistest lähtub karistusõiguse klassikaline suund. Leitakse, et on olemas ehtsad kuriteod, absoluutsed teod või ebaõiglus, mis ei sõltu sellest, millises ühiskonnas elatakse. Seega on olemas mingi eriline kuritegelik substants, mis on omane vaid kuritegudele. Lähtutakse sellest, et hoolimata ajaloolisest arengust või erinevustest kaasaegsete ühiskondade vahel, on karistusõiguses on olemas teod, mida ikka ja alati on loetud kuritegudeks.

19. Relatiivne kuriteomõiste Seaduspositivismist tuleneb relatiivse süüteomõiste, mida pooldasid sotsioloogilise suuna esindajad ning sotsiaalse kaitse karistusõigus. Leiti, et kuna ei ole olemas sotsiaalsest situatsioonist sõltumatut nn kuritegu, siis saab rääkida vaid kuriteomõiste relatiivsusest. See tähendab, et kuritegu või kuritegelikkust saab defineerida vaid teatud kultuuri- ja ühiskonnasuhetes.

20. Kuritegevus Kuritegevus on sotsiaalpatoloogiline nähtus, mis seisneb ühiskonnas kehtivate väärtuste kahjustamises ja sotsiaalse kooselu normide rikkumises.

21. Kuritegevuse seletamine läbi kurjategija isiku • Kristlik religioosne mudel, kus käsitati inimest patu kandjana, kuid põhjus, miks inimene normi rikub, tuleb väljastpoolt. • Valgustusfilosoofial põhinev mudel, mis lähtus arusaamast, et inimene on vaba ja mõistlik olend, normi rikkumise põhjuseks on teabe puudumine. • Moraalist lähtuva käitumise mudel – lähenemine, mille kohaselt inimene on moraalne olend ning häibe (normist kõrvalekaldumise) põhjuseks on

22. Kuritegevuse seletamine läbi kurjategija isiku kasvatusvigade või halva eeskujute tõttu tekkinud moraali defektiid. - bioloogilis-psühholoogiline mudel – leiti, et inimene on bioloogiline, psühikaga olend; häibe põhjuseks on kas kaasasündinud või omandatud füüsiline või psüühiline defekt.

23. Kuritegevuse seletamine ühiskonna kui terviku kaudu Neutraliseerimise teooria – leiti, et kurjategija neutraliseerib enda jaoks normi rikkumise. See võib toimuda mitmel moel, nt vastutuse eitamine: kurjategija sisendas endale, et normi rikkumine ei toimunud tema vaba tahte alusel, vaid väliste asjaolude tõttu, seega tema ei vastuta. Samuti kahju eitamine, kannatanu eitamine.

24. Kuritegevuse seletamine ühiskonna kui terviku kaudu Diferentseeritud assotsiatsioonide teooria – leiti, et kuritegelik käitumine on õpitud ning õppimine toimub teiste inimestega suhtlemise teel, eelkõige väikestes gruppides.

25. Kuritegevuse seletamine ühiskonna kui terviku kaudu Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria – leiti, et kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Inimene muutub seega kurjategijaks mitte seetõttu, et rikub seadust, vaid stigmatiseerimise protsessis, mille kaudu võimud annavad talle sellise staatuse. Kui inimene on märgistatud, on tal sellest raske vabaneda ning ta võtab märgi ning sellele vastava käitumise omaks.

26. Kuritegevuse seletamine ühiskonna kui terviku kaudu Kultuurikonflikti teooria – põhines arusaamal, et maailmas eksisteerib palju erinevaid kultuurisüsteeme ning nende kokkupuutekohtades tekivad konfliktid, mis väljenduvad kuritegevuses kui hälbivas käitumises.

27. Kuritegevuse seletamine ühiskonna kui terviku kaudu Kuritegeliku subkultuuri teooria – seisukoht, et kurjategijatele on omane oma kultuurinormide süsteem, mis on erinev normikuulekate omast, ning selles süsteemis ei ole tegemmist normist kõrvalekalduva tegevusega.