Ps hhotroopsed ravimid Anti Kalda 2010

1. Psühhotroopsed ravimidAnti Kalda2010

2. Psühhotroopsed ravimid on eelkõige vaimset tegevust mõjutavad ained.

3. Psühhotroopsete ainete toimed Sedatiivne – psüühiliste protsesside pärssimine, s.h. motoorne aktiivsus, reageerimis kiirus ja täpsuse, õppimine, mälu jne. Trankviliseeriv e. anksiolüütiline – negatiivsete emotsioonide (hirm, ärevus, viha, agressiivsus) pärssimine. Psühhostimuleeriv – psüühilisi protsesse ergutav, väsimust kõrvaldav. Euforiseeriv – positiivsete emotsioonide soodustamine ja heaolutunde tekitamine Antidepressiivne e. tümoanaleptiline – langenud meeleolu normaliseerimine, depressiooni kõrvaldamine.

4. Psühhotroopsed ained Psühhotroopsed ained avaldavad sageli erinevaid toimeid – nt. antipsühhootikumid ja antidepressandid avaldavad (lisaks psühhoosi- ja depressioonivastasele toimele) ka anksiolüütilist toimet.

5. Psühhoos Psühhoos on raskekujuline vaimse tervise häire, mille korral reaalsuse tunnetus on selgelt häiritud. Psühhoosid jaotatakse: Endogeenne e. idiopaatiline – skisofreenia (arvatakse, et aju arenguhäire/kahjustus varajases nooruses). Eksogeenne – palavik (põletik), alkoholism, korduvad annused psühhostimulaatorit.

6. Skisofreenia Skisofreenia – psühhootiline häire, millele on iseloomulik hallutsinatsioonid, mõtete hajevilolek, tundeväljenduste nappus või veidrus. Palju erinevaid kliinilisi avaldusvorme, mis varem või hiljem põhjustavad raskeid probleeme inimestevahelistes suhtes (tööl ja igapäevaelus). Skisofreenia viib reeglina inimese aktiivsest elust väljalangemiseni.

7. Skisofreenia etioloogia Pärilikud e. geneetilised faktorid Keskonna faktorid, eriti varajases aju arenguperioodis (toitumishäired, viirus-infektsioonid jms.)

8. Skisofreenia dopamiinergilise närviülekande häire teooria Baseerub hüpoteesil, et skisofreenikutel on KNS dopamiinergilise närviülekande suhteline üleaktiivsus. Korduv amfetamiini või L-dopa (dopaminomimeetilised ained) manustamine patsiendile võib põhjustada psühhoosi. Teoorial on palju puudusi, aga siiski populaarseim. Tõenäoliselt osalevad skisofreenia patogeneesis ka teised mehhanismid.

9. Skisofreenia ravi Farmakoteraapia – antipsühhootikumid e. neuroleptikumid Psühhoteraapia Pereteraapia

10. Antipsühhootikumid e. antipsühhootilise toimega ained Antipsühhootikumid – psühhoosi nähte kõrvaldavad ravimid, ilma teadvuse seisundit hälvitamata. Neuroleptikumid – sünonüüm. Neuroleptiline toime on laiem mõiste, mis hõlmab ka kõrvaltoimeid. Antipsühhootikumide peamine rakendusala on skisofreenia ravi.

11. Antipsühhootikumide klassifikatsioon struktuuri alusel Klassikalised e. I põlvkonna ravimid Fenotiasiini derivaadid (kloorpromasiin) Tioksanteeni derivaadid (flupentiksool, kloorprotikseen, zuklopentiksool) Butürofenooni derivaadid (haloperidool, melperoon, droperidool) Difenüülbutüülpiperidiini derivaadid (pimosiid) Indooli derivaadid (sertindool, ziprasidoon) Dibensodiasepiinid (klosapiin) – ajalooliselt I põlvkond, toimemehhanismilt atüüpiline)

12. Antipsühhootikumide klassifikatsioon struktuuri alusel Atüüpilised e. II põlvkonna ravimid Risperidoon Olansapiin Aripiprasool Sulpiriid Kvetiapiin Blokeerivad lisaks dopamiini D2 retseptoritele ka oluliselt serotoniini 5-HT2A/2C retseptoreid.

13. Antipsühhootikumide toimemehhanism Klassikalised antipsühhootikumid blokeerivad: D2-, D3-dopamiiniretseptor ?-adrenoretseptor m-kolinoretseptor H1-histamiiniretseptor Serotoniiniretseptorid Kuna toimespekter on lai siis on kl. Antipsühhootikumidel palju KNS, perifeerse NS ja endokriinseid kõrvaltoimeid.

14. Dopaminoblokeeriv toime Klassikaliste antipsühhootikumide (nt. kloorpromasiini) toimet seostatakse dopamiini retseptorite (eriti D2-retseptoreid) blokaadiga. Dopamiin D2-retseptori blokeeriva toime tulemusena avaldavad klassikalised antipsühhootikumid kõrvaltoimena ekstra-püramidaalset e. parkinsonistlikku toimet.

15. Antipsühhootikumide farmakoloogilised toimed KNS-s Psühhoosivastane toime Sedatiivne toime Anksiolüütiline toime Oksendamisvastane toime Parkinsonistlik sündroom Toime unele (õudusunenäod, unetus)

16. Psühhoosivastane toime Vähenevad erutatus, rahutus, pingeseisund ja hüperaktiivsus. Autistlikud haiged võivad muutuda kontaktsemateks. Kaob vaenulikkus, agressiivne ja impulsiivne käitumine. Ravi jooksul kaovad hallutsinatsioonid, meelepetted, unetus, isutus ja mõttekäigu häired.

17. Ravi antipsühhootikumidega Tervetel inimestel Sedatatsioon, vähendavad psüühilist ja füüsilist suutlikkust. Psühhooosihaigetel Esmaselt avaldub vaid psühhomotoorne pidurtatus (sedatiivne toime), kuid psühhoos püsib. Ravi jooksul hakkab psühhoos kaotama oma subjetiivset tähtsust. Paarinädalase ravi järel hakkab ka psühhoos nõrgenema. Täieliku normaliseerumist ei ole alati võimalik saavutada.

18. Antipsühhootikumidest tingitud ekstrapüramidaalhäired Düstoonia (erinevad tõmblused) avaldub koheselt peale ravimi manustamist ja võib avalduda pea ja kaela piirkonna motoorika häiretena. Peale paari nädalst ravi võib väljakujuneda parkinsonistlik sündroom või akatiisia (vajadus teha ebaotstarbekaid liigutusi). Parkinsonistlik sündroom: rigiidsus (häiritud liigutuste sujuvus), treemor (värin eriti jämeda-löögiline) ja liikumisraskused. Peale kroonilist ravi (aastad) võib väljakujuneda düskineesiad – sundliigutused.

19. Ekstrapüramidaalsed kõrvaltoimed

20. Antipsühhootikumide kõrvaltoimed Idiosünkraasia ja allergia. Isu ja kehakaalu tõus. Termoregulatsiooni häire – hüpotermia, poikilotermia (kõigusoojasus). Interaktsioonid teiste ravimitega (diasepaam, morfiin, alkohol, H1-blokaatorid jt).

21. Antipsühhootikumide kõrvaltoimed Endokrinoloogilised toimed Amenoröa – menstruatsiooni puudumine. Galaktoröa – piimavoolus (prolaktiin kontsentratsiooni suurenemine). Günekomastia – rinnanäärmete suurenemine meestel (prolaktiin kontsentratsiooni suurenemine). Valepositiivne rasedustest. Tõusnud libiido naistel. Langenud libiido meestel.

22. Antipsühhootikumide kõrvaltoimed Kardiovaskulaarsed toimed Erinevatel ravimitel erinevad Ortostaatiline hüpotensioon Kompensatoorselt tõusnud pulsisagedus Alanenud keskmine vererõhk Vähenenud perifeerne resistentsus Vähenenud südame väljutusmaht EKG muutused

23. Antipsühhootikumide kõrvaltoimed II põlvkonna antipsühhootikumidel vähem kõrvaltoimeid kui klassikalistel anti-psühhootikumidel. Selle põhjuseks võib olla fakt, et II põlvkonna antipsühhootikumid seonduvad D2 retseptoriga nõrgemini kui dopamiin. Klassikalised antipsühhootikumid aga seonduvad tugevamini kui dopamiin.

24. Harvemini esinevad antipsühhootikumide kõrvaltoimed

25. Neuroleptsündroomi Spontaanse lokomotoorse- ja käitumis-aktiivsuse allasurumine. Emotsioonide, uudishimu, ja initsiatiivi vähenemine, apaatia. Reageerimine välisärritajatele väheneb, kuid säiluvad refleksid ja valutundlikkus.

26. Pahaloomuline neuroleptikumisündroom Esineb harva, kuid võib olla surmav. Sündroomi iseloomustavad hüpertermia, teadvushäired, lihasrigiidsus, leukotsütoos ja vegetatiivse NS-i nähud (kahvatus, tahhükardia, vererõhu kõikumine, higistamine, kusepidamatus).

27. Antipsühhootikumidekliiniline kasutamine Psühhoosid, sh. maniakaal-depressiivse psühhoos (bipolaarse häire), maniakaalne faas (mania), idiopaatilised (nt. skisofreenia) ja eksogeensed psühhoosid. Kliiniline toime võib ilmneda 24-48 tunniga, kuid maksimaalse efekti ilmnemiseks kulub 6 nädalat kuni 6 kuud.

28. Antipsühhootikumidekliiniline kasutamine Tsentraalse päritoluga oksendamine (metoklopramiid). Harva anksiolüütikumidena. Psühhootiliste tunnustega äge depressioon (kloorpromasiin). Neuroleptanalgeesias (droperidool + fentanüül).

29. Antidepressandid

30. Meeleoluhäirete terminoloogia Melanhoolia – raskemeelsus, kurvameelsus, üldnimetus raskemat tüüpi depressioonile. Mania - patoloogiline meeleolu tõus. Unipolaarne haigus - korduvad ühesuunalise meeleolu muutusega haigushood (nt. depressioonid). Bipolaarne haigus e. maniakaaldepressiivne psühhoos - esineb hooge mõlemas suunas (mania vaheldub depressiooniga) ja nende vahel on normaalseid perioode.

31. Depressioon Depressioon - pikaajaline patoloogiline põhimeeleolu langus, millega võib kaasneda motoorne pidurtatus ning agiteeritus, sisemine pinge ja unetus. 10-15%-il depressiooni haigetest esineb suitsidaalne käitumine. Depressiooni haigeid ei aita psüühikat stimuleerivaid ravimeid, nagu amfetamiini, sest need võivad kõrvaldab psühhomotoorse pidurtatuse ja suitsiidi oht võib suureneda.

32. Depressiooni etioloogia 40 – 50% depressiooni riskist määravad geneetilised faktorid. Keskonna faktorid – stress, emotsionaalne trauma, viirusinfektsioon (Borna viirus)

33. Depressiooni monoamiinide suhtelise puudulikkuse teooria Levinud hüpoteesi kohaselt on depressiooni põhjuseks peaaju monoamiinergilise (noradrenergiline-, serotoniinergiline- ja dopamiinergiline) närviülekande suhteline puudulikkus. See teooria põhineb farmakoloogilise tõestusel, et kõik efektiivsed antidepressandid suurendavad monoamiinergilise närviülekande (ennekõike noradrenaliini ja serotoniini) aktiivsust.

34. Depressiooni teooria Antidepressiivne toime saabub alles nädalate möödudes peale ravi algust, mis viitab, et toime aluseks on pigem ravimi poolt põhjustatud aeglaselt kujunevad adaptatsiooni mehhanismid ajus.

35. Antidepressantide jaotus Reversiibelne A-tüüpi Monoaminooksüdaasi Inhibiitor Moklobemiid Tritsüklilised Antidepressandid (TCA) Amitriptülliin Nortriptülliin Kloripramiin Selektiivsed Serotoniini Tagasihaarde Inhibiitorid (SSRI) Tsitalopraam Estsitalopraam Paroksetiin Fluoksetiin Sertraliin

36. Serotoniini ja Noradrenaliini Tagasihaarde Inhibiitorid (SNRI) Doloksetiin Venlavaksiin Mianseriin Noradrenaliini Tagasihaarde Inhibiitorid (NRI) Reboksetiin Noradrenaliini ja Dopamiini Tagasihaarde Inhibiitorid (NDRI) Bupropioon Noradrenergiline ja spetsiifiline serotonergiline antidepressant (NASSA) - a2 ja serotoniini retseptorite antagonist Mirtasapiin Muu, täpsustamata mehhanism Tianeptiin

37. Antidepressantide toimemehhanism

38. Tritsükliliste antidepressantide (TCA) esindajad Amitriptüliin Klomipramiin Tianeptiin Nortriptüliin Imipramiin

39. Tritsükliliste antidepressantide toimemehhanism Blokeerivad noradrenaliini ja serotoniini tagasihaaret (transporti) sünapsis tugevdades sellega toimet vastavatel retseptoritel.

40. TCA toime KNS-i Tervel inimesel ei tõsta meeleolu ega avalda psühhostimuleerivat toimet. Võib põhjustada sedatiivset ja intellektuaalsete võimete pärssimist. Depressiooni haigetele ilmneb 2-3 nädala jooksul antidepressiivne toime. Varem võib ilmneda sedatiivne, anksiolüütiline või psühhostimuleeriv toime. Une kestvus pikeneb.

41. TCA toime KNS-i Amitriptüliin – väljendunud sedatiivne toime. Näidustatud ärevusega depressiooni haigetele. Ka paanilise hirmu sündroomi ja näopiirkonna neuralgiate ravimisel. Imipramiin – sedatiivne toime on nõrk. Näidustatud apaatsetele depressiooni haigetele.

42. TCA kõrvaltoimed Kõrvaltoimed on sagedased – tõsised kõrvaltoimed esineb 5% ravitud patsientidest. M-kolinoblokeeriv toime (suukuivus, kõhukinnisus, urineerimistakistus, siinustahhükardia). KNS sümptoomid – unisus, mania, treemor. Interaktsioon etanooli ja teiste KNS pärssijatega. Kardiovaskulaarne süsteem – ortostaatiline hüpotensioon. Hepatotoksilisus võib lõppeda letaalselt. Ülitundlikkusreaktsioonid Kehakaalu tõus

44. Monoamiinoksüdaas (MAO) Monoamiinoksüdaas MAOA Lammutab (desamineerib) serotoniin ja noradrenaliin MAOB Lammutab põhiliselt dopamiini

45. MAO inhibiitorid Depressiooni vastast toimet on täheldatud ainult nendel MAO inhibiitoritel, mis pärsivad selektiivselt MAOA-d. Ravimid Tranüültsüpromiin, fenelsiin, nialamiid (mitteselektiivsed MAO inhibiitorid). Moklobemiid, selektiivne pöörduva toimega MAOA inhibiitor. Mitteselektiivsetel MAO inhibiitoritel palju kõrvaltoimeid, interaktsioone toidus leiduvate ainete ja ravimitega. Seetõttu kasutatakse peamiselt selektiivseid MAOA inhibiitorid.

46. MAOA inhibiitorite toimemehhanism Blokeerivad MAOA, toimed on tingitud neuromediaatorite (noradrenaliin, serotoniin) kontsentratsiooni tõusust sünaptilisespilus.

47. MAO inhibiitorite toime KNS-i Kõrvaldavad depressiooni nähud. Kõrvaldavad depressioonist tingitud unehäired.

48. MAO inhibiitorite kõrvaltoimed MAO inhibiitorid on toksilisemad kui enamus teisi psühhiaatrias kasutatavaid ravimeid. Selle tulemusena on nende kasutamine vähenenud. Hüpertooniline kriis. Ortostaatiline hüpotensioon. Erutus, unetus või päevane unisus, peapööritus, pearinglus, peavalu, hüpomaania, mania, hallutsinatsioonid, segasusseisund, treemor ja krambid. Hepatoksilisus.

49. “Juustureaktsioonid”Ravimite ja toidu interaktsioon Ravi ajal MAO inhibiitoritega ei tohi patsient süüa türamiini sisaldavaid toiduained (juust, maks, soojaoad, õlu), sest MAO inhibiitorid pärsivad türamiini metabolismi rakkudes. Türamiini kumuleerimise tagajärjena (adrenergilistesse neuronitesse), võib tekkida massiivne noradrenaliini vabanemine sünapsitest. Kliiniliselt võib reaktsioon avalduda hüpertoonilise kriisina (peavalu, oksendamine, hüpertermia, rahutus, valu rinnas ja lihstõmblused).

50. Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI) Populaarseim antidepressantide grupp. SSRI-de kliiniline efektiivsus ei erine teistest antidepressantide omast, kuid neil vähem on kõrvaltoimeid ja väiksem akuutse mürgistuse risk. Soodustavad serotoniinergilist ülekannet pidur-dades serotoniini tagasihaaret presünapsisse. Fluoksetiin Tsitalopraam Paroksetiin Sertraliin

51. SSRI-de kõrvaltoimed Võrreldes MAO inhibiitorite ja tritsükliliste antidepressantidega on kõrvaltoimeid vähem ja need on suhteliselt ohutud: Hirm, ärevus, treemor, unehäired Iiveldus, oksendamine Seksuaalelu häired Kaalulangus (paaril esimesel SSRI tarvitamise aastal).

52. SSRI-de näidustused Depressioon Hirmu- ja ärevushäired (kroonilised) Paanikahäire Obsessiiv-kompulsiivsed häired (“sundhirmud ja –seisundid”) Krooniline valu Teatud juhtudel kehakaalu alandamiseks

53. Teised antidepressandid(venlafaksiin, reboksetiin) Venlafaksiin ja tema peamine aktiivne metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin neuro-naalse serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini tagasihaarde inhibiitorid. Reboksetiin on noradrenaliini tagasihaarde väga selektiivne ja tugev inhibiitor. Tal on ainult nõrk toime 5-HT tagasihaardele ja ta ei mõjuta dopamiini tagasihaaret.

54. Retseptorite antagonistid Mirtasapiin on presünaptiline ?2-antagonist, mis suurendab kesknärvisüsteemis noradrenergilist ja serotoniinergilist neurotransmissiooni. Mirtasapiin blokeerib serotoniini 5-HT2- ja 5-HT3-retseptorid. Mirtasapiini sedatiivset toimet seostatakse tema H1-antagonistliku toimega.

55. Depressiooni ravi põhiprintsiibid TCA, SSRI-de ja MAO inhibiitorite kliiniline efektiivsus on sarnane. Erinevused on ravimite hinnas (SSRI-d on kallimad) ja kõrvaltoimetes (rohkem on MAO inhibiitoritel). Reeglina monoteraapia.

56. Depressiooni ravi põhiprintsiibid Ravi efektiivsuse üle ei otsustada enne 4-6 nädalast ravikuuri möödumist. Ravi tuleb jätkata vähemalt 6 kuud peale raviefekti saavutamist. Ägedate raskelt kulgevate depressioonide efektiivseim ravimeetod on elekterkrampravi.

57. Mania Mania – tõsine meeleoluhäire, millele on omane meeleolu liigne tõus või ärritatus, suurusluulud, mõtlemise kiirenemine ning liigne toimekus, millega kaasnevad kahjutoovad tagajärjed. Ägeda mania ravis on kasutusel antipsühhootilised ained. Mõnikord kasutatakse lisaks trankvilisaatoreid sedatiivse toime saavutamiseks. Profülaktikas on kasutusel liitiumi preparaadid: liitiumkarbonaat, liitiumtsitraat.

58. Liitiumisoolade toimemehhanism Liitium pärsib adrenaliini ja noradrenaliini, kuid mitte serotoniini vabanemist närvilõpmetelt.

59. Liitiumi farmakoloogilised toimed Tervel inimesel ei avalda psühhotroopset toimet. Bipolaarse häirega patsientidel kõrvaldab akuutse maniahoo ja avaldab profülaktilist toimet hoogude kordumise vastu. Kliiniline toime avaldub umbes 10 päeval peale ravi algust.

60. Liitiumi kõrvaltoimed Kõrvaltoimed on tavalised isegi terapeutiliste annuste kasutamisel. Tõsisemad kõrvaltoimed on seotud KNS-i ja kardiovaskulaarse süsteemiga. Sagedasemad kõrvaltoimed: iiveldus, oksendamine, valud kõhus, kõhulahtisus, päevane unisus, treemor, polüuuria, polüdipsia, kehakaalu tõus ja akne.

61. Trankvilisaatorid

62. trankvillisaator=anksiolüütikum=rahusti

64. Trankviliseeriva toimega ravimid Bensodiasepiinid (diasepaam) Bensodiasepiini sarnased ained (zopikloon) Barbituraadid (fenobarbitaal) Tsentraalse toimega m-kolinoblokaatorid (skopolamiin, biperideen) ja sedatiivsed ained (naatriumbromiid) Histamiini H1 retseptorite blokaatorid (difenhüdramiin) Serotoniini 5-HT1A retseptorite agonistid (buspiroon)

65. Trankviliseeriva toimega ravimid Enimkasutatavd trankvilisaatorid on bensodiasepiinid. Kõik bensodiasepiinid tekitavd ravim-sõltumust. Tänapäeval suundumus kasutada krooniliste ärevushäirete korral rohkem antidepressante (SSRI), antipsüh-hootikume ja teisi trankviliseeriva toimega ravimeid.

66. Bensiodiasepiinid

67. Bensiodiasepiinid

68. Bensiodiasepiinide toimed Trankviliseeriv toime - negatiivseid emotsioone (hirmu, ärevust, kurbust, viha, agressiivsust jms) pärssiv toime. Sedatiivne toime - kõikide psüühiliste protsesside (psüühiline ja motoorne aktiivsus, reageerimiskiirus ja -täpsus, tingitud reflekside väljakujunemine, õppimine, mälu, assotsiatsioonid jne) pärssimine. Amnestiline toime – mälulünka tekitav toime. Müorelakseeriv toime – skeletilihaseid lõõgastav toime. Antikonvulsiivne toime – krambivastane toime.

69. Bensodiasepiinid Avaldavad toimet KNS GABAA-barbituraadi-bensodiasepiini retseptor-kompleksi. GABAA – retseptori aktivatsioon avab kloorikanali. Negatiivse laenguga klooriioonide liikumine rakku põhjustab rakumembraani polarisatsiooni suurenemise ja sellega pärsib närviimpulsi levikut.

71. GABA-ergiline sünaps

72. Bensodiasepiini retseptori agonist, antagonist, pöördagonist

73. Bensodiasepiinide farmakokineetika

74. Bensodiasepiinide toime Kõigil bensodiasepiinidel on sama toimemehhanism ja kliiniline avaldumine, vahe erinevate ravimite vahel on kvantitatiivne. Flunitrasepaamil ja nitrasepaamil on väljendunud und soodustav toime.

75. Diasepaam Biosaadavus: po. manustamisel ~100%; im. manustamisel kõikuv, maksimaalne kontsentratsioon madalam kui po. manustamisel. Seostumine plasma valkudega: 98,7±0,2 %. Läbivad vabalt HEBi ja platsentat. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas: 15 min peale iv. manustamist, 60 min peale im. manustamist, 30 min peale po. manustamist. Biotransformatsioon toimub oksüdatiivse metabolismi teel maksas, aktiivsed metaboliidid on desmetüüldiasepaam, oksasepaam ja temasepaam. Poolväärtusaeg: 43±13 tundi. Pikenenud maksatsirroosi ja hepatiidi puhul ning eakatel. Vähenenud epilepsia haigetel (ensüümide induktsioon farmakonide poolt). Eritumine toimub põhiliselt neerude kaudu metaboliitidena, muutumatul kujul alla 1%.

76. Diasepaami kliinilised näidustused Ärevusseisundid Unehäired Alkoholi abstinentsinähud Epilepsia ja teised krampidega seotud seisundid Skeletilihaste spastilisus Anestesioloogia (premedikatsioon)

77. Bensodiasepiinide krooniline kasutamine TolerantsusKroonilisel tarvitamisel esineb tolerantsus nii sedatiivse, uinutava, motoorset koordinatsiooni häiriva kui krambivastase toime suhtes ja mõningal määral anksiolüütilise toime suhtes. SõltuvusSõltuvuse tekke oht on suurem haigetel, kes tarvitavad alkoholi ja haigetel, kellel bensodiasepiine kasutatakse ärevuse raviks. Võõrutus- e. abstinentsinähud.

78. Bensodiasepiinide kõrvaltoimed Bensodiasepiinid põhjustavad optimaalsetes terapeutilistes annustes suhteliselt nõrka sedatsiooni. Psühhomotoorsed ja kognitiivsed häired: Koordinatsiooni ja tähelepanu häired (ataksia, liiklusohtlikkus) Häiritud ruumiline taju Segasus Anterograadne amneesia Vanuritel võib põhjustada paradoksaalset reaktsiooni (ärevus, erutatavus, unetus, agressioon)

79. Bensodiasepiinide kõrvaltoimed Bensodiasepiinidel on suure terapeutiline laius, mistõttu monoteraapiana surmajuhte esineb väga harva. Väljendunud KNS-i pärssiva toime tõttu tuleb vältida bensodiasepiinide kombinatsioone teiste KNS pärssijatega: alkoholiga barbituraatidega opiaatidega tritsükliliste antidepressantidega teiste KNS depressantidega

80. Bensodiasepiinide abstinentsinähud Bensodiasepiinide pikaajalise kasutamise järsul lõpetamisel tekivad abstinentsinähud, mis on üldiselt vastupidised bensodiasepiinide toimetele. Segasus, unehäired, ärritatavus, hirm. Isiksusehäired, asotsiaalnekäitumine, joomasööstu tekkimise võimalus. Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, ?pulsisagedus, ?vererõhk (mõõdukalt). Treemor, krambid, peapööritus, peavalu. Rasketel juhtudel praktiliselt kõik psühhiaatrilised sümptoomid.

81. Bensodiasepiini sarnased ained Zopikloon, Zolpideem, Zaleploon Ei kuulu bensodiasepiinide rühma, kuid seostuvad agonistina bensodiasepiini retseptoritega. Sarnaselt bensodiasepiinidele, üle-doseerimisel üksi ohutud, ohtlikud koos teistega KNSi pärssivate ravimitega.

82. Zopikloon Zolpideem Zaeploon Kiire toimealgus 30 min - 2 tundi. Tugev sedatiivne ja uinutav toime. Ei mõjuta REM-und, säilitab une normaalse struktuuri. Nõrgad abstinentsinähud Tõenäoliselt on ravimsõltumuse oht võrreldes bensodiasepiinidega väiksem. Näidustatud lühiajalist ravi vajavate unehäirete korral.

83. Barbituraadid GABAA-barbituraadi-bensodiasepiini retseptorkompleksi agonistid. Soodustavad GABA seostumist GABAA retseptoritega ja tugevdavad GABA toimet. Avavad ka ise kloorikanali.

84. Barbituraatide puudused võrreldes bensodiasepiinidega Barbituraatidel on tugevam euforiseeriv ja KNSi pärssiv toime maksaensüümide induktsioon tugevamad abstinentsinähud

85. Barbituraadid Nimetus Toime saabub Toime kestab Uinutav annus (min.) (tund) (g) Kestva toimega Fenobarbitaal 60-90 6-8 0,1-0,2 Keskmise toimega Pentobarbitaal 30-40 4-6 0,1-0,2 Lühiajalise toimega Heksobarbitaal 10-20 2-4 0,1-0,2 Ultralühikese toimega Tiopentaalnaatrium 1-2 0,5 Heksobarbitaal- naatrium (heksenaal) 1-2 0,5

86. Barbituraatide näidustused Kitsa terapeutilise laiuse, kõrvaltoimete, toksilisuse (suitsiid), abstinentsinähtude, tolerantsuse ja sõltuvuse tekke ohu tulemusena kasutatakse barbituraate tänapäeval minimaalselt. Ultralühitoimelised barbituraadid on kasutusel intravenoosses anesteesias (tiopentaalnaatrium). Fenobarbitaal on kasutusel krambivastase ainena mittesedatiivses ja -uinutavas annuses.

87. H1-retseptorite blokaatorid Sedatiivne toime, nõrk trankvilliseeriv toime, ei põhjusta sõltuvuse tekket. Difenhüdramiin (Dimedrool) On kasutatav haigetel, kelle on oht bensodiasepiinidest sõltuvuse tekkeks. Tekitab uimasust, soodustab uinumist.

88. Buspiroon Retseptorite 5-HT1A agonist, nõrk D2 antagonist. Ei soodusta und, ei tekita sõltuvust. Rahustav toime kroonilisel (üle kahe-kolme nädala) kasutamisel, esmakordsel manustamisel võib hoopis suurendada ärevust. Puudub antikonvulsiivne toime, ei kõrvalda ägedaid alkoholi abstinentsinähte.

89. Vegetosedatiivsed trankvillisaatorid Benaktüsiin e. amisüül Bensoklidiin e. oksülidiin Trimetosiin e. trioksasiin Skopolamiin

90. Vegetosedatiivsed trankvillisaatorid (tsentraalse toimega M-kolinoblokaatorid) Sellesse rühma kuuluvad mõõduka trankvilliseeriva toimega ained, mis avaldavad nii perifeerseid kui ka tsentraalseid M-kolinoblokeerivaid toimeid. Puudub antipsühhootiline ja krambivastane toime. Kasutatakse tänapäeval vähe. Näidustatud anestesioloogias rahustina ja premedi-katsioonis.

91. Sedatiivse toimega ained Naatrium- ja kaaliumbromiid (enam ei kasutata) Palderjan (radix et Rhizoma Valerianae) Palderjani kuivatatud juurest valmistatud droog sisaldab eeterlikku õli, mis koosneb borneool-, isopalderjan- ja teiste hapete estritest, sisaldab vaba borneooli, alkaloide valeriini ja hatiniini jt. aineid. Palderjani kasutatakse nõrga rahustava vahendina ja unehäirete korral.

92. Sedatiivse toimega ained Sedatiivse toimega ained soodustavad pidurdusprotsesse ajukoores ja kutsuvad esile üldise rahunemise kõrgema närvitalitluse pärssimise taustal. Bromiidid konkureerivad klooriiooniga (kloorikanal ei ole selektiivne). Pikemaajaline ravi bromiididega põhjustab bromismi – vaimne nürinemine, tähelepanu ja mälu häired, reaktsioonikiiruse vähene-mine.

93. Uni Uni on aju rütmiline aktiivsus, mida saab visualiseerida elektroentsefalogrammil (EEG).

94. Uni jaotatakse kahte faasi: Aktiivne uni e. REM-uni (rapid eye movement) e. paradoksaalne uni – unefaas, mille vältel tekivad kiired silmade liigutused ja ajuaktiivsus EEG-s sarnaneb ärkvelolekuga, esinevad üksikud lihaste (kordineerimata) kontraktsioonid üldise skeletilihaste atoonia foonil. Võib esineda ebaregulaarne südametöö ja hingamine. Metabolism tõusnud ca. 20%. Ortouni e. NREM-uni – unefaas, mille vältel aju elektriline talitlus, hingamine ja vereringe on tasased ja rahulikud.

95. Normaalselt tekib REM-uni ainult peale NREM une tsükleid. Sagedased une katkestused põhjustavad REM-une osakaalu (normaalselt ligikaudu 25 % kogu uneajast) vähenemist. REM-une vähenemine põhjustab järgmisel päeval rahutust ja väsimustunnet. Kõik uinutitena kasutatavad ravimid (barbituraadid, bensodiasepiinid jt.) lühendavad REM-une kestvust. Kestval kasutamisel normaliseerub REM- ja NREM-une vahekord.

96. Uni Uinutite manustamise järsk lõpetamine, peale pikemaajalist kasutamist, põhjustab REM-une osakaalu suurenemise. Kuna REM une ajal nähakse und, siis REM-une osakaalu suurenemine võib põhjustada “elavaid” unenägusi (sh. košmaare). Järgmisel päeval tunneb inimene ennast roidununa. Uinuti kasutamise katkestamisel võib patsiendil tekkida tunne, et ainult ravimit kasutades on ennast võimalik väljapuhata – see võib soodustada uinutitest sõltuvuse teket.

97. Unehäired Uinumishäired – on pikenenud periood enne uinumist. Une kestvuse häired – sagedased ärkamised öösel ja une pikkuse vähenemine. Uinumishäirete korral sobivad lühikese T1/2 uinutid. Une kestvuse häirete korral uinutid, mille T1/2 on pikk. Oluline on, et uinuti toime ei kestaks üle 8 tunni, sest see võib häirida patsiendi tegemisi järgmisel päeval (väsimus, kontsentratsiooni häired, reaktsiooniaja pikenemine).

98. Unetuse põhjused

99. Unetuse ravi Uinutid on näidustatud ainult siis kui põhjuslikud meetmed/ravi pole toimiv, nt. köha korral köha pärssivad ained. Sõltuvalt uinumishäiretest tuleb valida, kas lühitoimeline ravim (zopikloon, zolpideem) või keskmise toimepikkusega bensodiasepiin (oksasepaam, nitrasepaam). Uinutit ei tohiks kasutada kauem kui 3-4 nädalat, sest võib tekkida tolerantsus ja sõltuvus. Ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult vähendades. Vanematel inimestel võivad uinutid põhjustada paradoksaalseid reaktsioone (rahutus, erutatavuse suurenemine ja segasust).

100. Parkinsonismivastased ained Parkinsoni tõve (PD) põhjustab dopamiinergiliste neuronite surm keskajus asuvas substantia nigras, mille tulemusena häirub striaar-pallidaarsüsteemis närviimpulsside ülekanne. Hilisemas PD faasis võib tekkida üldine aju degeneratsioon. Haiguse põhjus on teadmata – arvatakse, et patogeneesis osalevad peamiselt keskkonna tegurid (neurotoksiin, viirus, trauma jms). PD teket võib mõjutada geneetiline eelsoodumus. Kliinilinepilt – akineesia, rigiidsus ja treemor, hilisemas faasis sageli dementsus.

101. Parkinsonismivastased ainedLevodopa Levodopa (L-DOPA) – neuromediaator dopamiini prekursor, mis läbib HEB-i. Kasutatakse sümptomaatilise ravimina dopamiinisisalduse suurendamiseks ajus. DOPA dekarboksülaas dekarboksüleerib levodopa dopamiiniks, nii ajus kui perifeersetes organites. Perifeerse DOPA dekarboksülaasi inhibeerimiseks kasutatakse dekarboksülaasi inhibiitoreid, mis ei läbi HEB-i – karbidopa ja benserasiid. Dekarboksülaasi inhibiitorid vähendavad perifeerseid levodopa kõrvaltoimeid (tahhükardia, arütmia) ja suurendavad dopamiini sisaldust ajus.

102. Parkinsonismivastased ainedLevodopa Kõrvaltoimed Düskineesiad – sundliigutused jäsemetes ja näos, enamus patsientidel kujuneb välja 2 – 3 aastal peale levodopa ravi algust. “on-off”-fenomen – kliinilise seisundi (hüpokineesia, rigiidsus) järsk ja kiire halvenemine (“off”) ja paranemine (“on”). “Off”-periood võib kesta mõnest minutist paari tunnini.

103. Parkinsonismivastased ainedDopamiin D2-retseptorite agonistid Tungaltera alkaloidide derivaadid Bromokriptiin Pergoliid Pramipeksool Bromokriptiin on tugev D2-retseptori agonist, toime kestab kauem kui levodopa (plasma T1/2 – 6...8 tundi). Pramipeksoolil on leitud ka neuroprotektiivsed omadused.

104. Parkinsonismivastased ainedTsentraalse toimega kolinoblokaatorid Triheksüfenidüül Biperideen Kolinoblokaatorid pärsivad rohkem treemorit kui akineesiat ja rigiidsust. Biperideenil ja triheksüfenidüülil on vähem perifeerseid kolinoretseptorite blokaadist tulenevaid kõrvaltoimeid (suukuivus, kõhukinnisus, nägemishäired, uriinipeetus).

105. Parkinsonismivastased ainedMAOB-inhibiitorid Rasagiliin – selektiivne MAOB-inhibiitor MAOB lokaliseerub organismis peamiselt ajus ja seega avaldab selegiline vähem perifeerseid kõrvaltoimeid kui mitteselektiivsed MAO-inhibiitorid. MAOB inhibeerimine pärsib neuronites dopamiini degradatsiooni ja seega suurendab dopamiini hulka presünapsis.