Prantsuse kunst 17.sajandil

1. Prantsuse kunst 17.sajandil Koostaja: Carmen Liimal 11.ü klass

2. Taust • 17.sajandi alguses oli prantsuse ehituskunstis Fontainebleau maneristliku koolkonna mõju • Iseloomulikud olid kõrged ja järsud katused • Arhitekt Francois Mansart (1598-1668) paigutas kõrge katuse alla lisakorruse, mida tema järgi on hakatud nimetama mansardkorruseks.

3. Louvre'i lossi idafassaad • Suur muutus algas kunstielus sajandi keskel • Kunst muutus absolutistliku valitseja, Louis XIV, ülistamise ning jäädvustamise vahendiks • Pariisis otsustati edasi ehitada Louvre‘i lossi ja kujundada selle idakülg • Itaaliast kutsuti kuulus arhitekt ja skulptor Bernini, kuid tema äärmuslikult maaliline baroklik fassaadikavand ei meeldinud kuningale • Töö usaldati 1665.aastal prantsuse arhitektidele, kelle hulgas oli ka Claude Perrault (1613-1688)

4. Fassaad on kolme korruseline, alumisele lihtsale, nn. soklikorrusele toetuvad võimsad, üle kahe korruse ulatuvad paarissambad (kolossaalorder), mis loovad rahuliku ja piduliku rütmi. Fassaadi keskel oleva värava kohal on antiiktempli viilu meenutava katusega paviljon • Nt. lk 147 ülemine pilt

5. Versailles‘i loss • Louis XIV otsustas siiski oma peamiseks residentsiks ehitada Versailles‘i lossi. • Seal hakati looma ansamblit, mis pidi ületama oma hiilguselt kõik varasemad valitsejate elupaigad • Sinna koondati parimad prantsuse arhitektid, maalijad, skulptorid ja tarbekunstnikud • Juhtivaks arhitektiks sai Jules Hardouin-Mansart (1646-1708) • Varem samas kohas asunud jahilossi laiendati oluliselt, selle kogupikkuseks sai 580 m. Lossi juurest lähtuvad sirgete kiirtena kolm teed, neist keskmine Pariisi suunas. Seda mööda läheneja näeb künka harjal kõrguvat lossi, mille keskosa ja eenduvate tiibade vahele jääb rangelt pidulik nn. Marmorõu

6. Versailles‘i park • Lossi teisel küljel oli hiiglaslik park, mida kasutati lossiruumi jätkuna kõikvõimalike rituaalide, etenduste ja pidude ajal. Park on reeglipärase ja arhitektuurilise pargikunsti täiuslikeim näide (nn. regulaarpark) nt. lk 147 alumine pilt • Selle pargikunsti põhimõte on, et ilu tuleb luua loodust täiendades, seda mõistuse loodud süsteemile allutades • Versailles‘ pargi teljeks on Pariisi tee pikendus, mille ümber paiknevad sümmeetriliselt basseinid, reeglipärane teedevõrk, geomeetriliselt kujundatud lillepeenrad ning kuupideks, keradeks või silindriteks pügatud puud ja põõsad. Tohutul hulgal on allegoorilisi ja dekoratiivseid marmorskulptuure – fontäänide osana, gruppidena väikestel väljakutel taimestikust moodustatud nurgakestes või ridadena teede ääres

7. Versailles´ lossi siseruumid • Ka ruumide paigutus rõhutab kuninga isiku tähtsust • Nimelt hoone keskuseks võib pidada kuninga magamistuba, kuhu igal hommikul koondusid aadlikud kuninga ärkamist jälgima ja teda teenindama • Suurim ja kauneim ruum on Peegligalerii, mille kaaraknad avanevad pargi poole, aga akende vastasseinas on suured peeglid. Nt.lk 150-151 • Galerii otstes on kaks salongi (vastuvõturuumi) • Kuninga ruumidega on seotud nn. Sõja salong, kuninganna omadega aga Rahu salong • Lossi tähtsamad ruumid on külluslikult kaunistatud värvilise marmoriga, valge või kullatud stukkreljeefidega ning seina-ja laemaalidega

8. Baroklik klassitsism arhitektuuris • Versailles´ ansambel on baroklikum kui Louvre´i idafassaad, aga ka mõistuspärasem ja mõõdukam kui itaalia barokk, mistõttu võib Versailles´i ansamblit nimetada baroklikuks klassitsismiks • Louis XIV lasi ehitada oma sõjaveteranidele ligi 4000ne kohaga vanadekodu, selle juurde kavandas J. Hardouin-Mansart kullatud kupliga Invaliidide kiriku

9. Baroklik realism kujutavas kunstis • 17.sajandi I poole kujutavas kunstis oli oluline baroklik realism • Piltide üldisele tumedusele vastandub valgusvihk, mille allikas on kollane küünlaleek. See toob esemete ja kehade natuke metalsena mõjuva plastilisuse ning südamliku, veidi salapärase meeleolu • Olustikumaalijad olid vennad Le Nainid, kellest tähtsaim oli Louis Le Nain (u. 1593-1648) • Nemad kujutasid lihtrahvast, peamiselt talupoegi tõsiste ja väärikatena, näidates ka nende töö raskust ja olme viletsust, nt. lk 153 ↓paremal

10. Karm realist oli graafik Jacques Callot (1592-1635), kes tähelepanelikult jälgis, aga jaheda ja skeptilise kõrvalvaatajana kujutas kõikvõimalikke kaasaegseid inimtüüpe- aadlimeestest kerjust ja vigasteni

11. Kunstiakadeemia asutamine • 17.sajandi II poolel kujunes kunstielus määravaks õukondlik maitse ja valitsevaks sai baroklik klassitsism • 1664.aastal muutus akadeemia lisaks kunstielu normeerijaks ja maitsekohtunikuks • Peaaegu diktaatorliku võimu sai Charles Le Brun kunstiküsimustes. Ta oli tähtsaim Versallies` lossi sisekujundaja ja laemaalide autor • Maalikunstis peeti ainuõigeks täpset, selget ja idealiseerivat joonistust ning alahinnati värvide osatähtsust

12. Prantsuse kunst hakkas 17.sajandi lõpul eriti Versallies` omandama üle-euroopalist autoriteeti • Prantsuse Kunstiakadeemia õpetas, et väärtusliku kunsti peamine allikas on Itaalias, sealsetes antiigi ja kõrgrenessansi mälestusmärkides. • Nendesse süvenemise võimaldamiseks asutati 1666.a Prantsuse Akadeemia Roomas

13. Nicolas Poussin (1594-1665) • Sai hea klassikalise hariduse • Kasutas oma loominguis teemasid antiikmütoloogiast ja-kirjandusest • Kujutas üllaid ja tõsiseid tegusid , tegelaste tunded kujutatud jahedalt, ilma spontaansuseta • Piltide meeleolu suursugulik ja pidulik, mitte rõõmus ja muretu • On maalinud nn. ideaalmaastikke ja ka heroilist maastiku • Ta looming on jäänud prantsuse maitse oluliseks normikujundajaks tänaseni, seega peetakse parimaks barokliku klassitsismi maalikunstnikuks

14. Claude Lorrain (1600-1682) • arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsioonskeemi • laad oli maalilisem ja baroklikum kui Poussinil, aga samuti selge ja ülevaatlik • ideaalmaastikes on stafaaži osatähtsus väike ja lüüriline meeleolu sünnib peamiselt õhu, valguse ja atmosfäärinähtuste kujutamisega

15. Portreemaal • Viljeldi ohtralt Prantsusmaal portreekunsti • Õukondlased soovisid, et neid näidataks tähtsate, ilusatena ja võimukatena • Kujunes välja eriline paraadportree tüüp, kus pole tähtis inimese vaimse palge avamine, vaid riietuse, aumärkide, valitsejaliku poosi ja luksusliku interjööri täpne kujutamine • Nt. Poussini ja Hyacinthe Rigaud` (ta tuntuim portree kujutab kuningas Louis XIV-t

16. Skulptuur • Pierre Puget (1620-1694)- prantsusebarokk-skulptoritest oli silmapaistvaim, kes oma väga omapärases ja haaravas loomingus ühendas dünaamilise dekoratiivsuse ja jõulisuse, mõnikord traagikasse kalduva emotsionaalsuse • Antoine Coysevox (1640-1720), kelle parimates teostes võime näha niihästi baroklikke, klassitsistlikke kui ka puhtrealistlikke jooni • Francois Girardon (1628-1715)-oli klassitsistliku stiili esindaja: teoste sümmeetria, tasakaalukus ja objektide idealiseerimine meenutavad antiikkunsti