1 / 101

EESTI REALISM

EESTI REALISM. Koostanud Kaie Klettenberg, TPL 2010. Eesti realism. 19. sajandi viimasel aastakümnel sai eesti kirjanduses valdavaks realism (u 1890-1905), mis jäi domineerima umbkaudu 1905. aastani, taandudes siis uue romantismihoovuse ees.

jaeger
Télécharger la présentation

EESTI REALISM

An Image/Link below is provided (as is) to download presentation Download Policy: Content on the Website is provided to you AS IS for your information and personal use and may not be sold / licensed / shared on other websites without getting consent from its author. Content is provided to you AS IS for your information and personal use only. Download presentation by click this link. While downloading, if for some reason you are not able to download a presentation, the publisher may have deleted the file from their server. During download, if you can't get a presentation, the file might be deleted by the publisher.

E N D

Presentation Transcript


  1. EESTI REALISM Koostanud Kaie Klettenberg, TPL 2010

  2. Eesti realism • 19. sajandi viimasel aastakümnel sai eesti kirjanduses valdavaks realism (u 1890-1905), mis jäi domineerima umbkaudu 1905. aastani, taandudes siis uue romantismihoovuse ees. • Realism (sõnast realis – keskladina k. esemeline, tegelik) kirjanduses taotleb tegelikkuse tõepärast, objektiivset kujutamist, elunähtuste oluliste külgede ja põhjuslike seoste esiletoomist. Maailmakirjanduse varaseimal ajajärkudel eristatakse antiik-, renessansi- ja valgustusrealismi.

  3. Eesti realism • Eesti realism on hilistekkeline, temas ilmnevad puhtrealistlike tunnusjoonte kõrval ka naturalismi mõjud. • Arvustava, elu pahupooli ja ühiskonnakorralduse ebaõiglust rõhutava hoiaku tõttu on eesti realistlikku kirjandust nimetatud ka kriitiliseks realismiks.

  4. 19. sajandi lõpp Eestis • Ärkamisajal otsisid eestlased baltisaksa aadlike seisuslik-rahvusliku ülemvõimu ja omavoli vastu tuge tsaaririigi keskvalitsuselt. Aleksander III trooniletulekuga 1881. a oli aga alanud sünge reaktsiooniaeg, igasuguse vaba mõtte jälitamine. Aleksander III

  5. Venestamine • Tsaarivõimu eesmärk oli piirimaade venestamine, et neid kindlamalt liita impeeriumiga põhimõttel: üks keiser, üks usk, üks isamaa ja üks rahvas. • Kehtestati venekeelne asjaajamine ja rahvakoolidesse tuli vene õppekeel. • Paljud kooliõpetajad vallandati. • Senine saksakeelne Tartu ülikool muudeti venekeelseks (ainult usuteaduskond jäi saksakeelseks). • 1893. aastal nimetati Tartu ümber Jurjeviks. • Ühtlasi soositi igati vene õigeusu (kreeka-katoliku õigeusu) levikut. Aleksander III

  6. Rahvuslik tegevus venestusajal • 1880. aastaist kuni oma sulgemiseni (1893) jäi juhtivaks rahvuslikuks institutsiooniks Eesti Kirjameeste Selts (EKmS). • 1870. aastatel hakkasid Tartu Ülikooli eestlastest üliõpilased korraldama koosolekuid, kus loeti ühiselt “Kalevipoega” ja arutati rahvusküsimusi. Neist nn “Kalevipoja”-õhtutest sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), mis registreeriti ametlikult 1883. aastal. • 1884. aastal õnnistati Otepää kirikus EÜSi sinimustvalge lipp. • EÜS lõi agaralt kaasa J. Hurda rahvaluulekogumise üritusel. Kogumistöö käigus koguti üle 120 000 lehekülje folkloori, mis tänapäeval asub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. • Seltsi raamatukokku hakati koguma kõiki eestikeelseid trükiseid. 1909. aastal Eesti Rahva Muuseumile üleantuna sai see kogu rahvusraamatukogu aluseks.

  7. Teater 19. sajandi lõpus • 1878. aastast “Vanemuise” seltsi orkestrit, laulukoori ja näitetruppi juhtinud August Wiera lõi neile kollektiividele toetudes pidevalt tegutseva poolkutselise teatri. Etendusi hakati andma korrapärases rütmis, igal nädalal. • Wiera käe all etendati eeskätt tõlkenäidendeid. Eelistati kergeid naljamänge, kuid ka maailmaklassikaga ei kardetud rinda pista – 1880. aastail kõlasid teatrilaval esimest korda eesti keeles Shakespeare´i ja Molière´i dialoogid. • Wiera tõi lavale ka oopreid ja operette, pannes sellega aluse eesti muusikateatrile.

  8. Ajakirjandus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses • 1896. a ostsid Tartu haritlased K. A. Hermannilt ajalehe Postimees. • Toimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel sai Postimehest tähtsaim Eesti ajaleht, mis koondas enda ümber toimetuse liikmete või kaastöölistena võimekaid kultuuritegelasi, nagu Anton Jürgenstein, kirjanikud Karl August Kitzberg, Karl Eduard Sööt, Anna Haava, Karl August Hindrey jpt. • Postimees oli mõõdukalt liberaalne, pooldas riigi elu reformimist seaduslikul teel. Tõrjuvalt suhtus ta moodsatesse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse töölisliikumisse.

  9. Ajakirjandus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses • Oma esinemistes toonitas J. Tõnisson kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu.

  10. Ajakirjandus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses • 1901. a hakkas Tallinnas ilmuma teine Eesti päevaleht Teataja, mille väljaandja ja peatoimetaja oli noor jurist Konstantin Päts. • Kirjandusinimestest kuulusid Teataja toimetusse E. Vilde, A. Hansen, Otto Heinrich Münther, Johannes Voldemar Veski ja Hans Pöögelmann. • Teataja seadis oma programmis esikohale “uue sureliku suuruse” – majanduse, pidades seda rahvuse arengu võtmeküsimuseks.

  11. Ajakirjandus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses • 1903. a asutasid sotsiaaldemokraadid Peeter Speek ja Mihkel Martna Tartus ajalehe Uudised, mille toimetusse tuli tööle ka E. Vilde. Mihkel Martna

  12. 19. sajandi lõpu kirjandus • Kirjanduse maht kasvas 1890. aastatel oluliselt, ulatudes juba rohkem kui 300 eestikeelse trükiseni aasta kohta. • Tol ajal esilekerkinud autoreist on oma loominguga jäänud eesti kirjandusklassikasse A. Kitzberg, E. Bornhöhe, K. E. Sööt, A. Haava, J. Liiv jpt. • 1880. aastail tekkis eesti kirjanduses ajalooainelise romantilise proosa laine. Selle voolu esimene jutustus – E. Bornhöhe “Tasuja” (1880) – on jäänud ka kogu voolu esindusteoseks. • Bornhöhe on kirjutanud veel kaks ajaloolist jutustust: “Villu võitlused” ja “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” (selle ainetel on loodud film “Viimne reliikvia”). Eduard Bornhöhe

  13. Ajalooline proosa • Kõige viljakam ajaloolise proosa autor oli Andres Saal, kes elas pikka aega Jaava saarel ja suri Californias. Tema loomingust on ajaproovile vastu pannud jutustused “Aita”, “Leili” ja “Vambola” – triloogia, mis kujutab eestlaste ja liivlaste alistamist 13. sajandil.

  14. Eesti realism • Realism avaldus kõige jõulisemalt eepilistes, jutustavates žanrides; maailmakirjanduse tuntuimad realistid on ühtlasi olnud suured romaanikirjanikud. Nõnda ka Eestis tõusis realismiajajärgul juhtivaks kirjandusliigiks lüürika asemel proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani- ja novelližanr. • Veel 1880. aastail olid romantiliste ajalooliste jutustuste kõrval levinud seikluslik-ajaviitelised lood ühelt poolt, teiselt poolt aga õpetlikud, ideaalseid elujuhiseid pakkuvad jutud. Aegamööda laienes kirjanduse ainevaldkond, tihenes realistlik olustiku-, seejärel ka inimesekujutus. • Lisaks talu- ja mõisarahvale ilmusid tegelaskonna sekka käsitöölised ja haritlased. • Kirjeldav ja refereeriv (üldsõnaliselt teadustav) esitus andis aset sündmusi kujutavale jutustusviisile.

  15. Eesti realism • Esimeseks algupäraseks eesti romaaniks on kirjandusteadlased tunnistanud siiski romantilise teose, Jaak Järve ajalooainelise “Vallimäe neitsi” (1885), mille keerukas sündmustik hargneb Põhjasõja ajal. Samal aastal ilmus ka E. Vilde “Teravad nooled”, aga see romaan jäi esialgu järjejutuna ajalehe joone alla. • Kiitva arvustuse kirjutamiseks piisas, kui jutt või “laulude kogu” leiti olevat “mõnus ja ladus”, arvati pakkuvat lugejale “lõbusat ajaviidet” või, veel parem, ka “õpetlikku iva”, ning oli selgelt isamaaline – “liha rahva lihast ja vaim tema vaimust”.

  16. Eesti realism • Ilmusid esimesed eesti kirjanduse ajaloo raamatud Juhan Kunderi, Tõnu Sanderi ja Karl August Hermanni sulest. • Elukauge, romantilistes unistustes hõljuva andevaese luuletaja tüüp sai naerualuseks. • Kriitikud J. Jõgever, A. Grenzstein jt hakkasid nõudma kirjanduse lähendamist rahva elule, realistlike külajuttude loomist. Vendade Juhan ja Jakob Liivi ning August Kitzbergi juttudele ongi omane elutruu tüübi- ja olustikukujutlus. • Eesti realismi esimene tippteos oli E. Vilde külaromaan “Külmale maale” (1896). • Kõige viljakam kirjanik E. Vilde oli vaadetelt sotsiaaldemokraat, seetõttu kujunes eesti realismile eriomaseks jooneks terav ja teadlik tähelepanu inimeste seisusliku ning varandusliku ebavõrdsuse, ühiskondliku ülekohtu vastu. Aateks sai sotsiaalne õiglus.

  17. Eesti realism • Eesti esimese põlvkonna realistide kõrvale tõusis 20. saj alguses rida noori kirjanikke: Jakob Mändmets, A. H. Tammsaare, Friedebert Tuglas, Mait Metsanurk, Jaan Lintrop, Oskar Luts jt. • Uue põlvkonna realistidele on iseloomulik, et tegelase elusaatust ei määra enam eeskätt välised olud, vaid vähemalt samaväärselt tema enda individuaalsus – iseloom, eluhoiak, kompleksid ja elueesmärgid.

  18. EDUARD VILDE(1865- 1933)

  19. E. Vilde elust • Vilde sündis Virumaal Simuna kihelkonnas väikeses Pudivere mõisas moonakamajas kupja pojana.

  20. “Minu esimesed triibulised” • Lapsepõlvemälestused on pärit Muuga mõisast. Sellest lähtuvalt on ka hilisem jutustus “Minu esimesed triibulised”. • Teine oluline mõis Vilde elus oli Karjaküla mõisa häärber Keila lähedal, seal on kirja pandud Vilde esimesed jutud.

  21. E. Vilde elust II • Vilde isa Jüri oli kohusetruu ja sõnaaher töömees. Ema Leenat seevastu tunti temperamentse, seltskondliku, elava kujutlusvõimega jutuvestja ja rahvalaulude mäletajana. • Pärast algõpetust käis Vilde Tallinnas saksa elementaar- ja kreiskoolis, viimasest pidi lahkuma enne kursuse lõpetamist, sest tuli välja poiste salanõu Ameerikasse pageda. • Koolipäevil sai alguse Vilde kestev kiindumus teatrisse, talle meeldisid Schilleri ja Shakespeare´i näidendid.

  22. Esimene Vilde jutustus oli “Kurjal teel” - lugu Peterburi-elust. • Varajases kirjutamishuvis on nähtud tädipoja Bornhöhe “Tasuja” eeskuju.

  23. Vilde võttis sotsiaaldemokraadina osa 1905. a. revolutsioonist, oli sunnitud samal aastal minema maapakku. (Helsingi, Saksamaa, Šveitsis ja New York.) • Ameerikas oli Vildel erimeelsusi ja sealne elulaad ei meeldinud talle, mistõttu kolis varsti Kopenhaagenisse.

  24. Paguluses kirjutas põhiliselt poliitilist satiiri. Helsingis andis ta välja pilkeajakirja “Kaak”. Ameerika-ainelised satiirid ilmusid Eesti kogumikus “Muiged”.

  25. Kodumaale naastes tegutses Vilde kirjanikuna ja Estonia dramaturgina, seejärel Eesti Vabariigi diplomaadina-pressiesindajana Kopenhaagenis ja saadikuna Saksamaal.

  26. E. Vilde koos Gustav Suitsuga

  27. Kirjanik suri 26. detsembril 1933 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule. E. Vilde mälestuskivi Pudiveres

  28. Wilde ja Vilde TartusAutot Tiiu Kirsipuu

  29. Vilde mälestusmärk Tallinnas Harju tänaval

  30. Vilde majamuuseum Kadriorus: Roherlise Aasa tänavas

  31. E. Vilde looming • Esialgu kirjutas ta peaasjalikult kergesisulisi põnevus- ja naljajutte, oli n-ö ajaviite Vilde • Üliviljaka kirjaniku nooruslooming – romaanid, jutustused, novellid, humoristlikud lühijutud ning vested – oli peamiselt hoogsa, seiklusliku sündmustiku, teravate konfliktide, imeväärsete saatusepöörakute ning pealiskaudse inimesekujutusega ajaviitelektüür. • Noore Vilde töid on võrreldud perekonnakirjadega. • Eriti menukad olid aga noore Vilde naljajuttude kogud: “Tallinna saladused”, “Kõtistamise kõrred”, “Kus sandid saia söövad”, “Naer terviseks”. • Vilde teosed on vabad pealetükkivast õpetlikkusest.

  32. E. Vilde looming • Põnevuse Vilde teoste hulka kuuluvad “Kuul pähe” ja 1883. aastal valminud “Musta mantliga mees” - saksa aadliku ja eesti arsti romantiline põnevusromaan. See jutt meeldis Tallinnas ilmuva Virulase toimetajale Jaak Järvele ning ta kutsus Vilde tööle. Nii algas Vilde rahutu ja vaheldusrikas ajakirjanikupõli. • Vilde mahukas jutu- ja romaanilooming valmis ajakirjanikutöö kõrvalt. Sageli kirjutas ta öötundidel. Teda võib pidada esimeseks eesti kutseliseks literaadiks. Vanameelsed arvustajad süüdistasid teda aatepuuduses, sopakirjanduse soetamises ja rahva maitse rikkumises.

  33. 1890-1892 viibis Vilde Berliinis, koos oma naise Antonie Gronauga, kellest lahutas seitsme aasta pärast. • Teda huvitasid parteide koosolekud, riigipäev, Venemaal keelatud ajalehed, kunstikogud, teaduslikud kõned. • Vildest sai sotsiaaldemokraat, kes edaspidi mõtestas ühiskonda ja ajalugu naturalistlikust vaatekohast, pidades inimelus kõige määravamaks majandussuhteid ja klassierinevusi.

  34. Sentimentaalse “luulelikkuse” naeruvääristamiseks kirjutas Vilde satiirilise jutustuse “Suguvend Johannes”. Juhan Liiv võttis kahjuks pilke enda arvele ja vastas omakorda Vilde teoste laadi halvustava pamfletiga “Ühe kirjaniku päevaraamatust”.

  35. Teisel perioodil (1896-1908) oli ta kantud naturalismi ja realismi mõjudest, avaldas ühiskonna suhtes kriitilise tendentsiga jutustusi, novelle ning romaane. • Esimeseks realistliku jutustuse katseks oli “Karikas kihvti”, sellele järgnesromaan “Külmale maale” 1896, see on eesti kriitilise realismi esimene väärtteos. Vilde kujutab ebavõrdsust ja vastuolusid tolleaegses eesti külas. • “Raudsed käed” kajastab Narva tekstiilitööliste elu. • Pikemais novellides “Astla vastu” ja “Koidu ajal” tõuseb esile naisemantsipatsiooni küsimus.

  36. Kolmas periood on ajaloo-Vilde, ilmus ajalooline triloogia: “Mahtra sõda”, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”, “Prohvet Maltsvet” . • Nendes teostes võttis ta vaatluse alla lähimineviku, 1850. –60. aastad. “Mahtra sõda” kavandades uuris ta läbi hulga arhiivimaterjale, tutvus sündmuspaikadega ja küsitles veel elavaid tunnistajaid. Tal oli kasutada ka “sõja” ühe peaosalise, 1900. a. Siberis surnud Mahtra vallatalitaja Ants Tertsiuse memuaarid.

  37. 1901. asus Vilde Teataja toimetusse. Tema hoole all olid poliitiline ringvaade, välismaa telegrammid, ajalehe naljalisa toimetamine ja ilukirjanduslik töö. • 1905. aastal abiellus Linda Jürmanniga.

  38. Paguluses kirjutas psühholoogilisi jutte - psühholoogiline Vilde. • Siia kuuluvad peale “Mäeküla piimamehe” ka novellid ja näidendid. Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega.

  39. E. Vilde draamakirjanikuna • E. Vildest sai 1880‑ndail esimene arvestatav teatrikriitik, samal ajal mängis ta kaasa mõnes Wiera trupi lavastuses ning üritas, küll edutult, saada Tallinna saksa teatri näitlejaks. Vilde oli eesti kutselise teatri idee eestvõitlejaid. • Kaks Esimese maailmasõja eel kirjutatud näidendit, “Tabamata ime” ja “Pisuhänd”, kuuluvad koos romaaniga “Mäeküla piimamees” Vilde loomingu küpsusjärku, mida iseloomustavad stiilitihedus ja psühholoogiliselt süvendatud inimesekujutus. • Vilde tõi eesti draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused. Dramaturgias oli Vilde meie esimene linnakirjanik. Tema näidendite sündmused kulgevad linnamiljöös, tegelased kuuluvad haritlaste ja kodanluse hulka.

  40. E. Vilde draamakirjanikuna • Vilde loodud olustik on sootuks teise ilmega kui Kitzbergil: vesteldakse moodsalt sisustatud salongides, sõidetakse autoga, peetakse telefonikõnesid. • Vildet huvitavad kunstniku ja seltskonna, kunsti ja äri suhted, laiemalt aga asiste ja vaimsete väärtuste vahekord. • Vilde näidendite konflikte iseloomustab hoolikas psühholoogiline töötlus. Inimesekujutust ja tegelas­suhete vormimist on mõjutanud suure norralase Henrik Ibseni eeskuju.

  41. E. Vilde draamakirjanikuna • “Tabamata ime” – kesksel kohal eesti kunstikultuuri Euroopasse jõudmise küsimus. Tegelastes arvati ära tundvat mitmeid prototüüpe. Näidend ühendab endas psühholoogilise isikudraama ja satiirilise seltskonnapildistuse. • Sündmused algavad klaverikunstnik Leo Saalepi ja tema vabaabielunaise Lilli Ellerti välismaalt saabumisega. Kodumaal läheneb vaimsest pingest ja võimuka Lilli tagantpiitsutusest kurnatud Leo oma endisarmastusele - leebeloomulisele “päikesenaisele" Eeva Marlandile. Armukade Lilli paljastab seltskonna ees pettuse ja võltsingud, millega loodi väärpilt Saalepist kui geeniusest.

  42. E. Vilde draamakirjanikuna • “Pisuhänd” (1913) sai algtõuke ja pealkirja A. Kitzbergi “Libahundilt”. • “Pisuhända” on hinnatud eesti parimaks komöödiaks. • ,,Pisuhänd" on esimene linnaaineline komöödia. Naeru alla pannakse kiirelt rikastunud tõusikud ja kodanlik seltskond. Näidendi tegevus toimub Tallinnas enne Esimest maailmasõda. Koomika avaldub kolmel viisil: • situatsioonikoomika, s. o naljakad olukorrad ja seigad; • karakterikoomika: tegelaste mingite iseloomuomaduste koomiline paisutamine; • sõnakoomika: keelevahendid, mis loovad naljaefekti (sõnamängud, paradoksid, iroonia, slängi või murde kasutamine jms.)

More Related