Õpetaja ja õppija eneseleidmine uuenevas hariduskeskkonnas

1. Õpetaja ja õppija eneseleidmine uuenevas hariduskeskkonnas Marju Lauristin TÜ AKI sotsiaalse kommunikatsiooni professor

2. Eesti ühiskonnas järgneval aastakümnel oodatavad muutused • Ühiskonnas juhtivat rolli omavate põlvkondade vahetumine – praegu põhikoolis ja gümnaasiumis õppiv noor põlvkond hakkab end aktiivselt tööturul ja avalikus elus kehtestama 5-10 aasta pärast • Heaolu jõuab Euroopa keskmisele tasemele 10-15 aasta jooksul, koos sellega kasvab eneseväljenduslike väärtuste roll • Majandusarengu paradigma muutub innovatsioonikeskseks • Globaalne avatus ja kultuuriline mitmekesisus suureneb, rahvuskeskne paradigma taandub • Globaalses riskiühiskonnas kasvab rõhuasetus isiksuse autonoomiale ja refleksiivsusele

3. Uuenevad nõuded tööturul • Kool peab suurendama noorte võimekust edukalt toimida globaalses kõrgtehnoloogilises keskkonnas ja võrgustunud rahvusvahelises ettevõtluses • Kõrgtehnoloogiline teadmusmajandus seab tööturule sisenejatele uued nõuded: vajalik on välkkiire otsustusvõime, kohanemine kiiresti muutuvas dünaamilises keskkonnas, täpsus ja usaldusväärsus meeskonnatöös • Rohkem kui täna on tööturul toimetulekuks vaja loovust ja ideederohkust, aga ka enesekriitilist refleksiooni ja liidrioskusi. • Eriti oluliseks saab vajaliku info kiire hankimise ja otstarbeka kasutamise oskus ning pidev valmisolek õppimiseks ja uuteks väljakutseteks • Ühiskonna vananemine suurendab rõhuasetust eluaegsele õppele, sh pedagoogiliste arusaamade uuendamisele

4. Hariduse vastutus • Inimvara jätkusuutlikkus on Eesti põhiprobleem • Haridus määrab uue põlvkonna kvaliteedi ja selle kaudu ka selle, kas põlvkondade vahelduses suureneb või väheneb ühiskonna arengupotentsiaal • Mida väiksem on inimvara mehaaniline juurdekasv sündivuse ja/või immigratsiooni teel, seda olulisem on hariduse roll inimvara kujundajana

5. Uuendatav koolivõrk on vorm, mis ootab uue sisuga täitmist • Uue õppekava realiseerimiseks sobiva õpikeskkonna kujundamine, lähtudes põhikooli ja gümnaasiumi erinevast sihiseadest • Uued võimalused haridusinstitutsioonides keskaja pärandina säilinud aja ja ruumi struktuuride avamiseks ja isiksusekeskseks muutmiseks, rohkem vastavaks õppijate ja õpetajate psühholoogilise heaolu ja paindlikumate koostöövormide vajadustele

6. Koostöökogu ja Haridusfoorumi kavand uue haridusstrateegia koostamiseks: Eesti hariduse viis väljakutset • Õppija isiksuse keskne haridusprotsess • Õpetaja väärtustamine • Kvaliteetse hariduse kättesaadavus kõigile • Vastavus uuenevatele ühiskondlikele vajadustele • (Info)tehnoloogiline uuenemine

7. TALIS Eesti õpetajatest • Konstruktivistikud veendumused vastuolus traditsionaalsete praktikatega • Vähene uuenduslike ja õpilasekesksete meetodite rakendamine • Õpetajate ja õpilaste vaheline võõrdumus • Madal rahulolu ja enesetõhusus, samas õpetaja isiksuse suur roll • Ühiskonna suhtumine negatiivne • Koolijuht pigem administraator kui liider

8. Koolireformi tegelik sisu algab põhikooli ja gümnaasiumi väärtuste ja eesmärkide eristamisest • Põhikoolistõusevad esiplaanile kasvatuslikud eesmärgid, isiksuse maailmapildi väljakujunemise, lapsest noorukiks saamisega seotud emotsionaalsed, eetilised, enesetunnetuslikud rõhuasetused • Gümnaasiumis tulevad esile kõlbelise ja sotsiaalse eneseteadvuse, kriitilise refleksiivsuse ja kodanikuküpsuse arenguga seotud momendid ning samuti eneseteostuse, töö ja karjääriga seotud väärtused • Gümnaasiumi tasemel peaks aineõpe enam rõhutama omandatavate teadmiste teaduslikku põhistatust, põhikooli õppekava aga inimliku tunnetuse kogemuslikku, enesemääratluslikku iseloomu

9. Uus haridusstrateegia peaks toetama isikusekeskse konstruktivistliku haridusmudeli rakendamist • Haridusteadustes on viimaste kümnendite jooksul toimunud nn paradigmaatiline nihe positivistlikult ja institutsionaalsete struktuuride keskselt hariduse käsitluselt subjekti aktiivsust rõhutavale nn konstruktivistlikule lähenemisviisile • Haridusprotsessi ei käsitleta kui ‘teadmiste andmist’ ja ‘omandamist’, vaid kui õppija ja õpetaja dialoogis ja aktiivses koostöös sündivat teadmust, ‘reaalsuse konstrueerimist’, milles teadmised, väärtused ja käitumuslikud pädevused on tihedasti põimunud. • Konstruktivistlik haridusmudel eeldab nii õpetajalt kui õpilaselt suuremat eneseteadlikkust, loovust ja refleksioonivõimet

10. Õppeprotsess võiks olla senisest rohkem suunatud õppija identiteedi, väärtuste ja oskuste arengule, et võimestada teda aktiivse toimijana sotsiaalsel, poliitilisel, majanduslikul, kultuurilisel ja ökoloogilisel ‘väljal’

11. Eesti ühiskond ja ka sellest lähtuv haridus on veel tänagi suhteliselt traditsiooniline ja kultuuriliselt suletud, sealhulgas eriti konservatiivnesoorollide taastootmisel

12. Eestile on omane väärtushinnangute sooline kontrast

13. Soolise väärtuskonflikti teravust meie haridussüsteemis näitab poiste ‘kadu’ pärast põhikooli

14. Tööturult lähtub suhteliselt konservatiivne sõnum.Õppurite, ettevõtjate, tööandjate ja loovharitlaste ootused väärtuskasvatusele erinevad oluliselt.

15. Kool ei peaks õppureid ja õpetajaid sulgema jäikade institutsionaalsete normide raamidesse, vaid andma avatud ja demokraatliku suhtluse kogemuse, väärtustades nii õpetaja kui õppija loovust, soodustama iseseisvat otsustamist ning osalemise ja vastutamise julgust, kujundama valmisolekut võtta vastu uusi väljakutseid

16. Kuidas selleni jõuda? • Kooli ja kogukonna avatud suhted, koolielu demokraatlik juhtimine, õppijate ja õpetajate osalemine otsustusprotsessides • Vanemate koolitamine ja kaasamine kooliellu • Õppetöö korralduse aeg-ruumiline paindlikkus, aktiivõppe ja individualiseeritud klassivälise õppe osakaalu suurendamine, õpetajate meeskonnatöö soodustamine. Ainete lõimimine, diferentseeritud õpperühmad, huvi- ja kutsehariduse integreerimine • IKT kasutamine enesehindamise ja interaktiivse teadmusloome vahendina+õpetajate ja õpilaste personaalse suhtluse mitmekesiste võimaluste ja sisulise kaalu suurendamine.

17. Õpetaja ettevalmistus ja hindamine • Õpetaja kui ‘tunnetustreener’, oma ainevaldkonnas hästi orienteeruv teejuht ja tõlgendaja. ‘Tõlkimispädevuse’ vajalikkus põlvkondade ja kultuuride vahelise silla ehitamiseks • Õpetaja kui väärtuskasvataja ja eetiline eeskuju • Õpetaja kui grupi liider. Õpetaja ettevalmistamine dialoogiks ja diskussiooniks. Õpetajate psühholoogiliste, sotsiaalsete, kommunikatiivsete ja tehnoloogiliste pädevuste, juhtimisoskuste suurendamine • Õpetajate töö hindamise ja tasustamise muutmine vastavaks töö sisule, töö erinevate funktsionaalsete komponentide õiglane tasustamine: auditoorse aineõpetamise, individualiseeritud ‘treeneritöö’, kasvatuslike ja sotsiaalsete komponentide ja isikliku loovuse ning õpilaskontingendi iseärasuste arvestamine tulemustasu mudelite väljatöötamisel

18. Tänan kuulamast!