Download
1 / 94
940 likes | 1.44k Vues
TÖÖSTUS. Vanad töötusharud. Vanad harud on näiteks soojusseadmete tootmine, veduri-vaguniehitus, raskemasinaehitus, laevaehitus. Need tekkisid ja kujunesid juba XIX sajandil või veelgi varem.
E N D
Vanad töötusharud • Vanad harud on näiteks soojusseadmete tootmine, veduri-vaguniehitus, raskemasinaehitus, laevaehitus. Need tekkisid ja kujunesid juba XIX sajandil või veelgi varem. • Sestpeale on nende toodete eneste ja nende valmistamise tehnoloogia täiustamisvõimalused suuresti ammendatud. • Edasine tehnoloogiline areng tõrjub neid tooteid tahaplaanile, turg aheneb ja võib isegi sootuks kaduda, nii et mõni haru üldse välja sureb.
Teadus- ja äriteenused ei suuda vanu harusid kuigi palju aidata ja on seepärast vähe levinud. Töökorralduses valdab toote või saaduse valmistamine algusest lõpuni ühes või mõnes väheses ettevõttes, kooperatsioon ei ole levinud, tööjaotus toimub toodete või saaduste liikide vahel. • Paigutuses sõltuvad vanad harud tugevasti toorainest, aheneva turu ja teravneva konkurentsi tingimustes pööratakse järjest suuremat tähelepanu ka tööjõu odavusele. • Kunagistes juhtivates piirkondades Lääne-Euroopas, USA-s, isegi Jaapanis on vanad harud sügava languse olukorras. Suuremad tootjad maailmas on riigid, mis industrialiseerusid põhiliselt XX sajandi algul: Ida-Euroopa, India ja Hiina.
Kergetööstus on koondnimetus mitmele tööstusharule, millest olulisemateks on tekstiili- ja õmblustööstus ning naha-ja jalatsitööstus • Rõivaste, jalatsite ja teiste tarbekaupade valmistamine on saanud alguse kodutööndusest ning käsitööliste-kangrute ja kingseppade töökodadest, millest arenes tööstusajastu koidikul välja tootmine manufaktuurides ja hiljem vabrikutes. • Kõigis 19. sajandil industrialiseeruvates riikides – Suurbritannias, USAs, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Venemaal (sh. ka Eestis) jm. tekkis tekstiilitööstus. Riiete õmblemine ja jalatsite valmistamine sai vabrikutööstuseks hiljem.
Kergetööstus on tüüpiline lihtsa tehnoloogiaga “vana tööstus”, mille uuenemise võimalused on ammendunud ja piiratud. Tööstuse osatähtsuse vähenemisega on arenenud maade kergetööstuse hõive oluliselt kahanenud. Kaubamärke “hoidvad” moefirmad on arenenud maades jätkuvalt tooniandvad, kuid tegeledes valdavalt disaini, marketingi ning müügiga. Riide ja õmblustoodete tootmine on paigutatud üha enam odavama tööjõuga maadesse. • Tekstiili- ja eriti õmblustööstus on tööjõumahukad harud. Üle 13 miljoni töötaja on maailmas otseselt hõivatud tekstiilitööstuses ja 6 miljonit õmblustööstuses. Tekstiili ja õmblusettevõtete paiknemist mõjutab seetõttu oluliselt tööjõu maksumus, mille tunnihind oli näiteks Taanis 1998. aastal keskmiselt 333 krooni, Mehhikos 60 krooni ja Indoneesias – 3 krooni.
Moetööstus ja kaubamärkide loomine lugude abil • Õmblustööstuse arengut mõjutab väga oluliselt nõudlus. Nõudlus riietusele sõltub inimeste sissetulekutest, mis on maailma ulatuses väga erinevad; samuti kliimast, maitsest ja paljudest teistestki teguritest. Siiski pole sissetulekud sageli määravad. Eriti rikastes maades, kus kulutused hädavajalikele rõivastusele on väikesed ning panus tehakse asendusostudele. • Moe muutusest on saanud peamine tekstiili- ja õmblustööstuse tarbimise mõjutaja ja inimeste lisatarbimisele õhutaja. Suuremat osa ostetud rõivaid rikkad inimesed tegelikult ei vaja, garderoobi sunnib pidevalt uuendama moevooludega kaasaskäimine.
Tootmise iseloom Kiudained, tekstiil Õmblustooted Kapitalimahukus Kõrge Madal Töömahukus Madal Kõrge Materjali maksumus Kõrge Keskmine Tootmisüksuse suurus Suur Väike Tehnoloogia Keeruline Lihtne Tekstiili- ja õmblustööstuse võrdlus
Tehnoloogilised uuendused tekstiili- ja õmblustööstuses on suunatud tootmisprotsessi lühendamiseks ja käsitsitöö asendamiseks automaatliinidega. • Tekstiilitööstuses on uuendused olnud märgatavamad, kui õmblustööstuses. Näiteks on niidi ketramise kiirus suurenenud mitmeid kordi, kudumistööstuses on tootmisesse võetud uued ilma süstikuta ketrusmasinad, toodetakse nn lausmaterjale jne. Eriti kõrge on automatiseerimise tase viimistlemisel, näiteks kanga värvimisel. Kõik need uuendused on tööjõu vajadust oluliselt vähendanud. • Õmblustööstuses on vähem uuendusi. Kaasaegset infotehnoloogiat kasutatakse küll lõigete konstrueerimisel, paigutamisel ja lõikamisel, kuid üksikud tooted tuleb kokku õmmelda ikka ükshaaval ja käsitsi. Küll kasutatakse ITd üha enam tootmise logistika korraldamiseks. • Näiteks Itaalia Benetton kasutab EPOS (electronic point-of-sale) tehnoloogiat, milles tootmis- ja kaubandusüksused on ühendatud arvuti abil ühtsesse süsteemi. Nõudlusest on täpne ülevaade ja toodetakse täpselt seda, mida kauplused tellivad.
Firmade strateegiad • Tekstiili- ja rõivatööstuseski on ülekaalus suurettevõtted, ehkki nende turuosa ei ole nii monopoolne kui masinaehituses ja elektroonikas. • Maailmas on umbes 30 olulisemat tekstiilikorporatsiooni: Burlington Mills USAs, Toray Jaapanis, Coats Viyella Suurbritannias, Marzotto Group Itaalias. • Tekstiilifirmad järgivad ühte kolmest põhistrateegiast: • toota standardseid kaupu suurtele turgudele, viies hinna võimalikult alla – 45%; • hankida suuri turge selle baasil, et kasutatakse madalapalgalist tööjõudu ekspordi tootmise tsoonides; • toota väikestes kogustes tooteid spetsiaalsetele turuniššidele. See eeldab kõrgekvaliteedilisi tooteid, mida müüakse kõrge hinnaga – 28%.
Kaevandatavas maagis võib metalli sisaldus olla väga erinev: rauamaagis on rauda 25-60%, alumiiniumi 20-60%, värvilisi metalle vastavates maakides vaid mõni protsent. Tööstuslikult tasub kaevandada võimalikult suure metallisisaldusega maake, kuid paljud sellised leiukohad on tänaseks juba ammendunud. Sellepärast enamikku maake rikastatakse, st vabanetakse lisaainetest enne edasist kasutamist.
Metallurgia paiknemisvormide areng • Metallurgia ajalooline algvorm oli sepatöö, milles metalli saamine ja sellest esemete valmistamine oli ühendatud. Sepatöö võis kasutada ka kõige viletsamaid kohalikke maake ja paiknes hajali tarbijate juures, tekitamata maailmamajanduslikke sidemeid. • XVIII sajandil jagunes sepatöö Euroopa eesrindlikes maades metallurgiaks ja masinaehituseks. selle aluseks oli tehnoloogiline pööre - üleminek metallide sulatamisele kivisöekoksi abiga. Metallurgia koondus sellepärast Euroopa, Hiljem ka USA ja Jaapani söebasseinidesse. • Söebasseinid olid tollal üldse tähtsaimad majanduspiirkonnad, sinna koondusid ka metalli suurimad tarbijad. Kogu maailma metallurgia koondus söebasseinidesse. Väljapoole asus ainult maakide kaevandamine ja seegi peamiselt Põhja riikide eneste piires.
Hilisindustriaalsel ajal toimus metallurgia hajumine. Söe külgetõmbejõud vähenes, paranev tehnoloogia kulutas teda järjest vähem, tema asemel õpiti metalle sulatama ja väärindama elektri ja hiljem maagaasiga, mis on hõlpsasti veetavad kuhu tahes arenenud riigi piirides. • Veel olulisem oli aga Euroopa, Jaapani ja USA kirdeosa maagileiukohtade kvalitatiivne ammendumine. Kõige varem juhtus see vanade värviliste metallide maakidega. Nende kaevandamine ja rikastamine tuli järjest enam ümber paigutada kolooniatesse, vastavalt sellele, kuidas seal teostati geoloogilisi uurimisi, rajati teid, kindlustati tootmine hädavajalike äriteenustega. Toormetalli sulatamine hakkas hajuma hiljem ja tihti ainult poolele teele - sadamatesse, mille kaudu veeti sisse rikastatud maaki.
Terase tootmine • Rauamaak on peamiseks tooraineks malmi ja terase tootmisel. Et saada hästi vastupidavate ja heade omadustega metalle, lisatakse terasele niklit, volframi jm. metalle. • Rauamaaki leidub paljudes maailma piirkondades. Tänapäeval on suurimaks kaevandajaks Hiina, kes veel maaki juurdegi ostab, et siseturu metallivajadusi katta. • Teised suurkaevandajad nagu Brasiilia ja Austraalia ekspordivad suurema osa kaevandatud maagist.
Varem oli rauamaagist malmi ja terase tootmiseks vaja head koksisütt. Kuni 20. sajandi keskpaigani koondus malmi ja terase tootmine peamiselt rauamaagi või söeleiukohtadesse. • Suurimad metallurgiatööstuse keskused kujunesid Ruhri ja Saari ümbrusesse Saksamaal, Suurbritannia lääneosas, Poolas Sileesia, Ukrainas Donbass ja Venemaal Uural ning USA-s Apalatšid. • Tänapäeval saab terase sulatamisel kasutada ka elektrit ja maagaasi ning seetõttu on sulatusettevõtted ümberpaigutunud odava elektri piirkondadesse ja sadamalinnadesse, kuhu maak sisse veetakse. • Suurimaks terasetootjaks on 1990. aastate lõpul tõusnud Hiina. Samas suurusjärgus annavad toodangut ka Jaapan ja USA. Nimetatud kolme riigi terasetoodang moodustab 40% maailma terase kogutoodangust.
Alumiiniumi tootmine • Alumiinium on raua järel teine enamkasutatavam metall, mille sulameid tänu nende kergusele ja vastupidavusele kasutatakse laialdaselt lennuki- ja laevaehituses, samuti elektrijuhtmete ja mitmesuguste tarbeesemete, sh pakkevahendite valmistamiseks.Tööstuslikult toodetakse metalli aga boksiidist, mille metallisisaldus on 30-60% vahel. Selleks, et saada üks tonn alumiiniumi on vaja 2-4 tonni boksiiti. • Suurimad boksiidivarud on Guineal, Austraalial, Brasiilial ja Jamaical, kes kõik kuuluvad ka suurkaevandajate hulka, andes kokku ligi 70% maailma boksiiditoodangust. Kõige enam boksiiti ekspordib maailmaturule Guinea, samuti Austraalia ning Ladina-Ameerikast Jamaica ja Guyana. Suurimateks boksiidi importijateks on kõrgeltarenenud riigid.
Vasemetallurgia • Vasemaagi leiukohad on võrdlemisi haruldased ja sellepärast algas vasemetallurgia hajumine varakult ja on olnud ulatuslik. • Kõrgeltarenenud maade osaks on jäänud peamiselt väärindamine (vasepuhastus) ja viimistlemine. Maagikaevandus, rikastamine ja toorvase sulatuski on üle kolinud arengumaadesse. • Euroopa vasemaagileiukohad on ammendunud. Kuid Euroopa on endiselt suur vase väärindaja ja viimistleja. Sellega tegelevad peamiselt endised koloniaalriigid ja Saksamaa. Toorvaks veetakse sisse endistest kolooniatest (Suurbritannia Zambiast, Belgia Zairist, Venemaa Kasahstanist jne.). Metallurgia paikneb sellepärast sadamates, ainult Venemaal Uuralis, kunagises maagipiirkonnas Kasahstani lähistel.
Põhja-Ameerika kirdeosa vasemetallurgiaga on samad lood, ainult et toorvaske veetakse Ladina-Ameerika kõrval sisse ka USA ja Kanada ääremaadelt läänes, mis XIX sajandil olid ju ka kolooniad. • Jaapanil on veel endal vasemaaki, kuid temagi veab toorvaske töötlemiseks sisse. Osa tehaseid on maagileiukohtades, teine osa sadamates. • Zambia, Zair, Tšiili, Peruu ja Mehhiko + Austraalia • Toorvase maailmakaubandus on võrdlemisi mahukas. Selles valitsevad neli omavahel peaaegu isoleeritud voolu: Ladina-Ameerikast USA-sse, Mustast Aafrikast Lääne-Euroopasse, Kasahstanist Venemaale ja Austraaliast Jaapanisse.
Seatina ja tsink saadakse ühtedest ja samadest maakidest, kaevandamine ja rikastamine on neil ühised. • Sulatus ja väärindamine lähevad aga lahku, seatina puhul toimub see enamasti söebasseinides, tsingi puhul odava elektri juures. • Arengumaadel nende metallide saamisel erilist tähtsust ei ole, nimetada võiks Mehhikot ja Hiinat. Kõrgeltarenenud maade hulgas on tähtsad tootjad USA, Venemaa ja Austraalia, kes kasutavad peamiselt oma maake. Lääne-Euroopas tegeldakse peamiselt väärindamise ja viimistlemisega, ostes toormetalli väga mitmelt poolt.
Inglistina on juba peaaegu et haruldane metall. Olulisi tinatootmispiirkondi on maailmas vaid neli: • a) Kagu-Aasia, peamiselt Tai, Malaisia ja Indoneesia. Tinametallurgia on siin arenenud algusest lõpuni, müuakse peamiselt puhast tina. Praegu on see suurim tootmispiirkond. • b) Venemaa kasutab oma maaki Kirde-Siberist, sulatab seda Lõuna-Siberis ja tarvitab tina ise ära, maailmaturule väljumata. • c) Boliivia Ladina-Ameerikas, mille toodang kõigub tugevasti, sest geoloogiateenistus on kehv ega suuda alati uusi leiukohti enne vanade ammendumist ette valmistada. Parimatel aegadel on Boliivia aga suurim toortina tootja. Väärindamiseks-viimistluseks ostab selle ära USA. • d) Nigeeria Mustas Aafrikas - toortinatootja väärindamiseks Suurbritannias ja mujal Lääne-Euroopas.
Legeerivad metallid. Tähtsaim neist on nikkel, mida kasutatakse osalt ka iseseisvalt. Maailma suurimad niklitootjad on Kanada ja Venemaa, tänu suurtele maagileiukohtadele ja odavale elektrile. Teatav tähtsus on ka Soomel. Arengumaades on niklitööstus vähelevinud, mõni üksik toodab rikastatud maaki, müües ühele kahest suurtootjast. • Teisi legeerivaid metalle kasutataksegi rikastatud maagi kujul, neid pole sulatada vaja. Kaevandamine ja rikastamine paikneb muidugi seal, kus maaki leidub. Leiukohad on maailma pidi hajali, kuid eriti suur on tootmine kolmes suurriigis: USA-s, Venemaal ja Hiinas. Viimane on ka suurim eksportija maailmaturu tarbeks.
