Väikelinnad - Eesti ruumilise planeerimise teejuhid?

1. Väikelinnad - Eesti ruumilise planeerimise teejuhid? 25.04.2008 Pille Metspalu Eesti Planeerijate Ühing Hendrikson&Ko

2. Ruumilise planeerimise tasemed Eestis strateegia Üleriigiline planeering Maakonna-planeering Üldplaneering Detailplaneering maakasutus Ruumiline planeerimine - demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.

3. 2000 Kommunikatiivne planeerimine 1990 “Keskkonnaplaneerimine”, säästlik planeerimine 1980 Pl.teooria killustumine (turu suhtes kriitilised - regulatiivne planeerimine vs turu suhtes soosivad – trendiplaneerimine) 1970 Planeerimise tagajärgede teooria (marksistlik maj.pol) Pl– pigem teadus kui kunst, Substantiivne – süsteemiteooria, Protseduuriline - ratsionaalse protsessi vaatenurk, tehniline vaatenurk 1960 1945 Utopistlik terviklikkus, anti-urbanistlik esteetika normatiivne kontekst, konsensus planeerimise eesmärkide osas, füüsiline determinism Planeerimine - kunst 1900 Aja jooksul on arusaamad ruumilisest planeerimisest muutunud Teoreetiline lähtekoht

4. analüüsija osaleja poliitilistes protsessides arhitekt läbirääkija tehnik kunstnik 1850-1945 1945-1960 1960` 1970´-1980´ 1990´....´ Samuti on muutunud planeerija roll

5. 1850-1945 1945-1960 1960` 1970´-1980´ 1990´....´ Ruumilises planeerimises osaleb aina rohkem inimesi Osalemine planeeringuprotsessis

6. S.Arnsteini avalikkuse osalemise redelEesti seis? Kodaniku/avalikkuse kontroll Delegeeritud võim Kodaniku võimu aste Partnerlus Lepitus Minimaalse seadusega nõutu aste Konsulteerimine Informeerimine Teraapia Mitteosale-mise aste Manipulatsioon

7. Soome kogemus

8. Viimased suundumused ruumilises planeerimises Lääne-Euroopas (Brindley, Rydin, Stoker ’96 alusel)

9. Ruumilise planeerimise olukord Eestis.Avaliku planeerimisprotsessi kitsaskohad konsultandi vaatenurgast • Traditsioon nõrk, nõukogude plaanimajanduse taak • Planeerimisalase erihariduse puudumine, planeerimisspetsialistide puudumine omavalitsustes • Hea tava ja parima praktika puudumine • Amerikaniseeruv ühiskonnakorraldus vs põhjamaade traditsioonidest kantud planeerimisseadus • Planeerimistegevuse korraldamine omavalitsuses sageli keerukas – suures OV-ses ei tee osakonnad/ametid omavahel koostööd, väikses OV-s spetsialistid ülekoormatud

10. Ruumilise planeerimise olukord Eestis.Avaliku planeerimisprotsessi kitsaskohad konsultandi vaatenurgast • Omavalitsustes ruumiline planeerimine taandatud täidesaatva võimu ülesandeks, kohalike volikogude – kes strateegiliste planeeringute puhul rahva esindajatena kõige olulisemad – roll on pigem kontrolliv ja järelvalvav, mitte osalev • Vähene koostöö strateegia staadiumis • Vähesed teadmised planeerimise olemusest • Institutsionaalne mitmekesisus ei ole välja kujunenud, III sektor alles väljakujunemisjärgus • Kasvav NIMBYism – ebakonstruktiivne vastuseis

11. Väikelinnad eelised ruumilise planeerimise seisukohast • Territoorium kompaktne, “haaratav” • Lihtsam leida tasakaalu säilitamist vajavate väärtuste ja arenguvõimaluste vahel • Töötavad sotsiaalsed võrgustikud • Väärtushinnangud ühtlasemad • Selgem identiteet, kodukohatunne • Koostöö huvigruppidega efektiivne • Optimaalse suurusega “omavalitsusaparaat” • Poliitilised protsessid tajutavamad • On olemas tahe ja võimalus ruumilist arengut suunata

12. Seega, just väikelinnades võiks toimuda Eesti kaasaegse ruumilise planeerimise rätsepatöö – uute lähenemiste, parima praktika väljatöötamine, innovaatiliste meetodite rakendamine, tasakaalustatud kokkulepeteni jõudmine ning reaalsuses toimivate strateegiliste plaanide väljatöötamine.

13. Saku lapsed planeerimas

14. Aitäh kuulamast! pille@hendrikson.ee 7 409 804