Elias Lönnrot ja “KALEVALA” III osa

1. Koostanud Anneli Oidsalu Elias Lönnrot ja “KALEVALA” III osa

2. Kullervo Kullervo lapsepõlv 31. runo: Untamo tõstab sõja oma venna Kalervo vastu, hävitab selle ühes tema väega, nii et kogu soost ei jää kohale muud kui üks rase naine; selle viib kaasa ja sellele sünnib Untamolas poeg Kullervo. Kullervo kavatseb juba kätkis kättemaksu Untamole, Untamo püüab teda mitmel viisil surmata, aga ei saa hinge välja. Suuremaks kasvanuna rikub Kullervo kõik tööd ja hädaga müüb Untamo ta Ilmarisele orjaks.

3. Kullervo karjas 32. runo: Ilmarise emand paneb Kullervo karjaseks ja küpsetab pilkeks temale kivi leivapätsi sisse. Emand laseb karja tavalisi karja- ja karuloitsusid lugedes karjamaale.

4. Sigfried August, Kullervo karjas, 1896 Kullervo needmine. Ilmarise naise surm 33. runo: Ühel õhtupoolikul võtab karjas olev Kullervo oma paunast leiva, hakkab lõikama ja murrab oma noa; see kurvastab teda seda enam, et nuga oli ainus tema suguvõsast säilinud mälestusese. Ta kavatseb emandale kättemaksu, kihutab karja sohu, kogub jõugu hunte ja karusid, ajab need õhtul koju. Kui emand tuleb lüpsma, rebivad metsalised ta surnuks.

5. Akseli Gallen-Kallela, Kullervo kiskjakarjaga, 1917 Kullervo ekslemine metsas. Kullervo kojutulek 34. runo: Kullervo põgeneb Ilmarise juurest, hulgub kurvana laanes ja saab Metsaeidelt teada, et ta isa, ema, vend ja õde on veel elus. Ta leiab need Metsaeide nõu järgi Lapi rajalt. Ema jutustab, kuidas ta oli arvanud Kullervo juba ammu surnud olevat ja kuidas ta vanem tütar on marjul olles kadunud.

6. Akseli Gallen-Kallela, Kullervo Õe häbistamine 35. runo: Kullervo püüab vanemate juures tööd teha, aga kuna temast abi pole, saadab isa ta maksusid viima. Tagasiteel kohtab ta oma marjateele kadunud õde, kellega nad aga teineteist ära ei tunne. Kullervo meelitab neidu ja võrgutab ta. Kui noored hiljem teada saavad, kes nad teineteisele on, jookseb õde jõkke. Kullervo tõttab koju ja räägib koleda õehukutusloo emale ja lubab endagi elule lõpu teha. Ema keelab teda end tapmast ja soovitab kuskil peidupaigas oma meelerahutust vaigistada. Siis aga turgatab Kullervole meelde, et ta tahab enne kõike muud onu Untamole kätte maksta.

7. “Kullervo, Kalervo poega, / täkku tõttamast peatab, / sobitab sulaksi suuda, /seadaleb sula-sõnuda: / “Tule, tüdruk, mu regeje, / armas alla viltivaiba, / minu õunu maitsemaie, minu pähkleid purema!” /.../ Kullervo, Kalervo poega, / sinisukka taadi lapsi, / napsas neiu korvikusse, / rebisi oma regeje,/ kallutas karusnahule, / alla vildi veereteli. / Neidu säälla nii sõnusi,/ tinarinda riidelie: “Päästa siita mind minema, / lase lapsi jo vabaksi / kõlvatuda kuulemasta, / paha meesta palvelemasta /.../. Kullervo, Kalervo poega, / sinisukka taadi lapsi, / lahti lõi rahade-kirstu, / kaane kergitas kireva, / näitasi iluhõbedaid, / kalevikangaida laotas, / kuldasuida sukakesi, / vöökesi hõbedalisi. / Kalev käänas neiu meele, / rahad muutsid mõrsjakese, hukutid iluhõbedad, / võrgutelid kuldavitsad. / Kullervo, Kalervo poega, / sinisukka taadi lapsi, / sääl siis neidu meeliteli, / kutisteli, kudruteli, / käsi oli ohjessa hobuse, / teine oli ümber tütarlapse. / Sääl siis neidise kosiski, / tinarinna raiskaeli / alla vaiba vaskikirja, kaunilla karunahalla.” (35. runo)

8. Akseli Gallen-Kallela, Kullervo sõttaminek, 1901 Kullervo sõttaminek, kättemaks ja surm. 36. runo: Kullervo valmistab end sõtta ja jätab hüvasti kodustega, kelle hulgast vaid ema ütleb end temast hoolivat, kuhu ta ka läheks, sureks või elaks. Kullervo tuleb Untamolasse, tapab inimesed ja pistab toad põlema.

9. Kullervo tuleb koju, leiab talu tühjana. Järel on ainult vana must koer, kelle seltsis läheb endale metsast toitu püüdma. Satub metsateel sellele kohale, kus ta oli oma õe võrgutanud, ja lõpetab sisetundepiinades mõõgaga oma elu. Carl Eneas Sjöstrand Kullervo surm, 1858 260 cmSoome Rahvusgalerii

10. Võrdle! Vasakul Gallen-Kallela “Kullervo needus”, paremal stseen Gene Kurkijärvi Kullervo-koomiksist (2009).

11. Ilmarinen Kuldnaise tagumine 37. runo: Ilmarinen nutab kaua oma surnud naist, taob siis kullast ja hõbedast endale uue naise, kelle ta suure vaevaga valmis saab, kuid see on hingeta. Ta lamab öö otsa oma kuldse mõrsja kõrval ja tunneb hommikul ärgates, et see külg, mis oli vastu mõrsjat, on külm. Ilmarinen jätab kuldmõrsja Väinämöisele, kes aga sellest ei hooli. Ta käsib Ilmarisel selle muiks tarberiistadeks taguda või sellisena, nagu ta on, muile maile viia kulda ihkavatele kosilastele.

12. Ilmarise teine kosjareis 38. runo: Ilmarinen läheb Põhjalasse oma endise naise nooremat õde kosida, saab sealt kurje hurjutussõnu vastuseks, vihastub neist, röövib peretütre ja hakkab koju sõitma. Teel sõimab neiu Ilmarist ja pahandab tema meelt nii, et Ilmarinen viimaks ta mere kajakaks moondab. Ilmarinen tuleb koju ja räägib Väinämöisele Põhjala muretust elust Sampo abil ning oma kosjareisist.

13. Akseli Gallen-Kallela, Sõjapaadi kaeblus, 1905–1906 Minek Sampo-retkele. 39. runo: Väinämöinen õhutab Ilmarist endaga kaasa minema Põhjalast Sampot tooma, Ilmarinen nõustub ja kangelased asuvad teele. Lemminkäinen märkab neid teel, ja kuuldes, kuhu nad lähevad, pakub end kolmandaks – ta võetakse meeleldi kaasa.

14. Akseli Gallen-Kallela, Väinämöise veneisõit, 1909

15. Akseli Gallen-Kallela, Suur haug, fresko Soome Rahvusmuuseumi laevälvidel, 1928 Suur haug 40. runo: Sampo-retkelased tulevad kosele ja kose all jääb vene suure haugi selga kinni. Haug tapetakse, peapool saadakse venesse, keedetakse ja süüakse. Väinämöinen teeb haugi lõualuust kandle, mida paljud katsuvad, aga ükski ei oska mängida.

16. Hugo Simberg “Väinämöinen ja hiigelhaug” u 1897, vesivärv ja guašš, 25,5 x 34,8 cm, Ateneum

17. P. Halonen, Vana Väinämöinen laulab ja mängib kannelt, 1897 Väinämöise mäng 41. runo: Väinämöinen mängib kannelt ja kõik elavad, isegi haldjad õhus, maal ja meres tõttavad tema ümber ta mängu kuulama. Igaühe süda saab mängust nii liigutatud, et vesi tuleb silma; ka Väinämöise enda silmist tilguvad suured pisarad, langevad maha ja veerevad vette, kus muutuvad suuriks sinakaiks helmeiks.

18. Akseli Gallen-Kallela, Sampo röövimine, 1905 Sampo röövimine 42. runo: Mehed tulevad Põhjalasse ja Väinämöinen ütleb, et nad on tulnud Sampot jagama; kui nad heaga ei saa poolt, viiksid nad kõik vägisi. Põhjala emand ei taha anda heaga ega vägisi,vaid kutsub Põhjala väge vastu panema. Väinämöinen võtab kandle ja hakkab mängima ja uinutab mänguga kogu Põhjala väe; läheb siis ühes kaaslastega Sampot vaatama. Nad saavad Sampo kivimäest välja ja viivad oma venesse. Lähevad ühes Sampoga Põhjalast ja sõidavad õnnelikult kodu poole. Kolmandal päeval ärkab Põhjala emand üles ja nähes, et Sampo on ära viidud, saadab tiheda udu, suure tuule ja muid vastaseid Sampo-viijaid takistama, kuni ta ise järele jõuab. Tormi ajal hävib Väinämöise uus kannel meres.

19. Akseli Gallen-Kallela, Sampo kaitsmine, 1896 Võitlus Sampo pärast 43. runo: Põhjala emand varustab sõjavene ja läheb Sampo-viijaid taga ajama. Kui ta neile järele jõuab, tõuseb merel taplus Põhjala ja Kalevala vahel, kus viimase mehed saavad võidu. Siiski õnnestub Põhjala emandal saada Sampo venest merre, kus see puruneb tükkideks. Suuremad tükid vajuvad vette mere varaks, väiksemad ajab laine randa. Väinamöinen rõõmustab selle üle ja loodab, et neist tükkidest saab algus uuele õnnele. Põhjala emand ähvardab kõike õnne ja edu Kalevalast hävitada, kuid Väinämöinen ütleb, et ei karda seda ähvardust. Pahal meelel oma võimu hävimise pärast tuleb Põhjala emand tagasi ega saa kogu Sampost muud kui tühja kaane. Väinämöinen korjab hoolikalt kõik Sampo tükikesed rannalt, paneb need kasvama ja soovib igaveseks ajaks õnne.

20. Uue kandle tegemine ja mängimine 44. runo: Väinämöinen läheb oma kadunud kannelt merest otsima, aga ei leia seda. Teeb siis kasest uue kandle, mida mängides ta jälle kõik end imetlema paneb. Tõved kalevalasi tapmas 45. runo: Põhjala perenaine saadab Kalevalasse tundmatuid tõbesid. Väinämöinen parandab rahva vägevate loitsude ja võietega. Karu peied 46: runo: Põhjala emand saadab karu Kalevala karja kaotama. Väinämöinen tapab karu, mille puhul Kalevalas peetakse kombekohased pidulikud peied. Väinämöinen laulab, mängib oma kannelt ja soovib, et ka tuleval ajal elu Kalevalas oleks niisama rõõmus.

21. 47. runo: Kuu ja päikene laskuvad Väinämöise mängu kuulama; Põhjala emand saab need kätte, peidab kivimäkke ja varastab tulegi Kalevala tubadest. Ülijumal Ukko võõristab pimedust taevas ja lööb tuld uueks kuuks ja päikeseks. Tuli pudeneb maale ja Väinämöinen koos Ilmarisega läheb seda otsima. Ilmaneitsi räägib neile, et tuli on sattunud Alue järve ja kala on selle seal alla neelanud. Väinämöinen ja Ilmarinen lähevad niinest noodaga kala püüdma, aga ei saa seda kätte. Väinämöisen kandlemängJarmo Horjander, maalitud betoon

22. 48. runo: Tehakse linane noot, minnakse sellega tule neelanud kala püüdma ja saadaksegi kala kätte. Tuli leitakse kala kõhust, kuid see kargab äkki minema ning põletab kurjasti Ilmarise põski ja käsi. Tuli kargab metsa, põletab palju maid ja läheb ikka edasi; lõpuks ta saadakse kinni ja viiakse pimedaisse Kalavala tubadesse. Ilmarinen paraneb tulehaavust.

23. 49. runo: Ilmarinen taob uue kuu ja päikese, aga ei jõua neid panna valgustama. Väinämöinen saab Arbult teada, et kuu ja päikene on põhjala Kivimäes, läheb Põhjalasse, võitleb Põhjala väega ning saab võidu. Käib kuud ja päikest mäes vaatamas, aga ei pääse sisse. Tuleb koju tagasi taotama sõjariistu, millega mäe lahti võiks kiskuda. Kui Ilmarinen neid taob, kardab Põhjala perenaine, et temalgi võib asi hädaohtlikuks minna, ning laseb kuu ja päikese välja. Väinämöinen näeb kuud ja päikest taevas, tervitab neid ja soovib, et nad käiksid ikka ilusasti ja saadaksid maale õnne. Põhjan neid.  R. W Ekman. 1861. Õlimaal hävis 1918 tulekahjus

24. Marjatta poeg 50. runo: Neitsi Marjattale sünnib palukamarjast poeg. Poiss kaob väiksena ja leitakse viimaks soost. Tuuakse vana taat teda ristima, kuid taat ei risti isatut poissi enne, kui uuritakse ja otsustatakse, kas teda võib elusse jätta. Väinämöinen tuleb asja uurima ja määrab, et iseäralik poiss tuleb surmata. Poolekuine poiss hurjutab teda väära kohtumõistmise pärast. Taat ristib poisi Karjala kuningaks. Väinämöinen vihastub sellest ja sõidab minema, ennustades, et teda veel kord igatsetakse rahvale muretsema uut Sampot, kannelt ja valgust; ta sõidab vaskse venega maa ja taeva vahele, kus ta on võib-olla praegugi. Oma kandle ja suured laulud jätab ta rahvale päranduseks: “Siisap vana Väinämöinen / sõita veella sääl vihistas / vene’ella vaskisella /.../. Jättis kandle ta järele, / mängu Soomele sulava, / rahvale ilo igise, / laulud suured laste soole.” Lõppsõnad ”Suu jo sulgema peaksin, / kinni keelegi siduma, / lõpetama laulemise, / heitma jo helisemise. /.../

25. Akseli Gallen-Kallela, Väinömöise lahkumine, 1895 Maal põhineb “Kalevala” 50. ehk lõpurunol. Marjatta (= Neitsi Maarja) saab pohlamarjast käima peale. Kuigi rahvas peab teda langenud naiseks, kinnitab Marjatta oma puhtust ja lubab sünnitada poja, kes on üle Väinämöisest endastki. Poiss noomib teda ristima tulnud Väinämöist pattude pärast, rauk vihastab ja sõidab vaskses venes maa ja taeva vahele, jättes maha kandle ja laulud tulevastele soome sugupõlvedele. Gallen- Kallela on maalinud lapse pea ümber pühapaiste.

26. Akseli Gallen-Kallela (1865-1931)