Haridus taasiseseisvunud Eestis

1. Haridus taasiseseisvunud Eestis Eesti pidi hakkama saama kõigile postsotsialistlikele riikidele omaste üleminekutega demokraatlikule riigikorraldusele, millega on kaasnenud pidevad institutsioonilised muutused, turusuhete tungimine enamikesse elusfääridesse ja väärtushinnangute teisenemine. Nende muutuste keskmes on olnud üleminek teabeühiskonda koos struktuurse keerukuse suurenemise, teadmiste üha kiireneva ringkäigu ja mahajäämisriskide äkilise kasvuga.

2. Haridus taasiseseisvunud Eestis • Nõukogude ideoloogilisest mõjust vabanemine hariduses algas juba 1987. aastal Eesti õpetajate kongressiga, kus üldhariduskoolide õpetajad koos kultuuri-ja haridusavalikkusega nõudsid üldhariduskoolidele oma õppekava, mis erineks üleliidulistest standardiseeritud õppeplaanidest ning arvestaks ka kohalike kultuurilisi ja ajaloolisi eripärasid. • EV hariduse raamseadus võeti vastu 1992., põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning täiskasvanute koolituse seadus 1993., ülikooliseadus 1995., kutseõppeasutuste seadus, erakooli seadus ja rakenduskõrgkooli seadus 1998. ja koolieelse lasteasutuse seadus 1999. aastal.

3. Taasiseseisvunud Eesti haridussüsteem • Koolieelne kasvatus kuni 7 eluaastani on vabatahtlik — leidub nii avaliku sektori haldusalas olevaid kui ka erakapitalil põhinevaid asutusi. • Koolieelsele kasvatusele järgneb 9-klassiline põhiharidus. • Pärast keskhariduse omandamist võib õpinguid jätkata ka 1–2-aastase programmi alusel kutsekeskhariduse tasemel, kuid mõistagi ka ülikooli- ning mitteülikooli-tüüpi kõrgharidust andvates õppeasutustes.

4. Koolikohustus • Noored vanuses 7–17 aastat on koolikohuslased ning kooliharidus kuni kõrghariduseni riiklikes munitsipaalkoolides õppijatele tasuta. • Samas leidub ka erakoole ja erakutsekoole, milles õppimise eest tuleb tasuda õppemaksu.

5. Haridusfoorum • 1995. a toimus konverents Eesti Haridusfoorum, mille ideeks oli algusest peale Eesti hariduspoliitika suundade väljatöötamine kõigi võtmerühmade osavõtul. Viimaste all peeti silmas kolmanda sektori organisatsioone, kelle programmilise tegevuse hulka kuulub hariduse edendamine, erakondi, Riigikogu ja täitevvõimu (kesk- ja kohalik tasand) esindajaid, tööandjaid ja -võtjaid; õpetajate (alates lasteaednikust ja lõpetades ülikooli professoriga), lapsevanemate ja igas vanuses õppijate esindusi. • Kuni 2000. aastani, mil moodustati mittetulundusühing EHF, oli foorum rahvaliikumist meenutava organisatsioonilise ülesehitusega, st. tal puudus fikseeritud liikmeskond.

6. Haridusfoorumi dokumendid • 1998. aasta sügistalvel võttis foorum vastu otsuse Eesti hariduse soovitava arengusuuna kohta, milleks on õpiühiskonna ülesehitamine. See seisukoht võeti ametlikult ka Eesti haridussüsteemi arengu kontseptsiooni väljatöötamise aluseks, mis valmis foorumi toimkonna ja haridusministeeriumi koostöös aastal 2000. • Eesti õpiühiskonna kontseptsioonis, mis loob ettekujutuse Eesti soovitavast haridussüsteemist 10 aasta perspektiivis, on eesmärgiks seatud põhimõtteliselt egalitaarse ja samas ka uuendusliku, “tulevikkuvaatava” haridussüsteemi kujundamine, mis looks samas tingimused õppiva, paindliku, loova ning avatud enesemääratlusega inimese kujunemiseks.

7. Eesti õpiühiskonna kontseptsioon • 1. Õppimise tähenduse eeldatav muutus ühiskonnas (koos ümberhindamisega, mis on haridus, mis on õppimine ja kes on õpetaja). Õppimine laieneb avarale haridusväljale, mille moodustavad nii taseme, täiend- kui vabaõpe töökohtadel, perekonnas, sõpruskonnas, õpiringides, internetis ja mujal. Haridussüsteemi keskmeks jääb küll kool (formaalharidus), kuid hariduse mõiste ise peaks tunduvalt laienema. • 2. Õpetaja rolli laienemine ja muutumine teadmiste vahendajast ja “andjast” üha enam õppeprotsessi juhiks ja õpikeskkonna kujundajaks. • 3. Riigi strateegilise rolli suurenemine partnerluses õppijate ja õpetajate, lapsevanemate, avaliku- ja erasektoriga. • 4. Hariduse kvaliteedi tagamise süsteemi väljatöötamine (haridusstandardid, õppekava kvaliteedi tagamine, õppekorralduse kvaliteedi tagamine, õppetulemuste hindamine, riiklik hariduse kvaliteedi kontroll ja seire).

8. Eesti õpiühiskonna kontseptsioon • 5. Hariduse tugisüsteemide kujundamine (haridusseadustik, õppetegevuse infrastruktuur, haridustöötajate koolituse süsteem, õppijate nõustamissüsteem ja sotsiaalsete tagatiste süsteem, haridusuuringud, kutse-kvalifikatsioonisüsteem). • 6. Haridussüsteemi korraldus, juhtimine ja rahastamine (haldussüsteem, õppekohtade vajaduse prognoosimine, õppeasutuste võrk, koolikohustus, täiskasvanute õpe, muukeelne õpe, haridussüsteemi rahastamine, hariduskapital) — keskne peaks siin olema partnerluse ja jagatud vastutuse printsiip; see tähendab, et laieneva hariduse ja tõusvate hariduskulude eest vastutavad lisaks avalikule sektorile ka teised asjassepuutuvad: firmad, inimesed ise, mittetulundussektori organisatsioonid.

9. Haridusreformi sisu • Õpi-Eesti idee rakendumine tähendaks kvalitatiivset hüpet hariduses ja selle eelduseks on süsteemne ja laiaulatuslik haridusreform, mille käigus muutuvad ka haridusparadigmad. Muutuste põhiliiniks peaks olema üleminek industriaalajastu riigikeskselt haridussüsteemilt infoajastu ühiskonnakesksele haridussüsteemile. • Õpiühiskonna rakendamiseks on oluline, et ühiskonnas hakataks tunnustama ka mitteformaalseid õppimisviise, mida seni on peetud millekski muuks kui õppimiseks.

10. Ohud õpiühiskonna kujunemise teel • Õpiühiskonna kujunemisele võivad saatuslikuks saada intellektuaalse potentsiaali nõrkus (nii on Eestis vähe hariduspoliitika spetsialiste, kes suudaksid tänapäeva väga keerulisi haridussüsteeme erinevate haridusotsuste tagajärgede ja kaudmõjudeni “läbi näha”). • Selle näiteks sobib eriti hästi õppekavade problemaatika: et otsustada, milliste õppeainete ja teemade kombinatsioon milliste eemärkidega ja kuidas õpetatuna/õpituna on kooskõlas õpiühiskonna visiooniga, on vaja palju eelteadmisi, vastasel korral võidakse ka parimate kavatsuste olemasolul teha kahjulikke otsuseid.

11. Ohud õpiühiskonna kujunemise teel • Huvide tasakaalustamatus haridusotsuste vastuvõtmisel ja teatud huvigruppide domineerimine. Oht on käegakatsutav: haridusametnike ülekaalukas domineerimine tooks kaasa hariduselu bürokratiseerumise, erakonnapoliitikute ülekaal — hariduse politiseerumise valitseva erakonna/erakondade huvides; konservatiivsete akadeemiliste ringkondade ülekaal — konservatiivse teadmiskäsituse “vanade” ülikoolide vaimus, kolmanda sektori ainuvalitsus — ohu hariduse deprofessionaliseerimiseks jne. • Väljapääs näib olevat toimiva suhetevõrgustiku kujundamises ja selle kasutamises oluliste otsuste eelnõude väljatöötamisel ja otsustamisel.

12. Kaasaegne “hariduspuu” • Kaasaegset haridust Eestis võib võrrelda puuga: koolieelne haridus on harali nagu juured, olles suhteliselt ühtlustamata, ühiskonna poolt vähe reguleeritud ning difuusne ka laste erinevate perekondlike tagapõhjade tõttu. Hariduspuu tüveks on kohustuslik üldharidus, mis edasi jaguneb kaheks — akadeemiliseks ja rakendusharuks ning edasi väga paljudeks jämedamateks ja peenemateks oksteks. • Puu kasvamine on ka sobilik metafoor, kui kujutada ette hariduse laienemist teabeühiskonnas, mitmekesistumist ja tungimist valdkondadesse, mida on peetud haridusest üsna eraldiseisvaiks, nagu töö-, pere-, kogukonnaelu jms valdkonnad.

13. Üliõpilaste arv kõrgemates õppeasutustesaastatel 1993-2000

14. Hariduslik ekspansioon • See tähendab üldise haridustaseme tõusu, üha suureneva arvu õppijate viibimist üha kauem üha laienevas haridussüsteemis. See tendents on iseloomulik kogu arenenud maailmale, seostudes üleminekuga infoühiskonnale laiemas ühiskondlikus kontekstis, millega käib kaasas õppimisvõimaluste ja -vajaduse oluline laienemine. Tendents haridustee pikenemisele, s.h. universaalse kõrgtaseme hariduse teke, magistri- ja doktori- ning tööalase õppe laienemine jm haridusliku ekspansiooni ilmingud on üsna selgelt väljendunud ka 90. aastate Eestis. • Järsult on suurenenud nende osakaal, kes pärast keskhariduse omandamist on õppima asunud kõrgharidust andvates õppeasutustes. • Universaalse (massilise) kõrgharidusega kaasneb paratamatult nn traditsioonilise kõrghariduse devalvatsioon ning eluvõimaluste avardumise seisukohalt saab oluliseks kraadiõpe magistri- ja doktoriõppe tasandil.

15. Kõik ei lõpeta • Kui nõukogude aja 80. aastatel omandasid kohustusliku põhihariduse praktiliselt kõik, siis 1995. aastal lõpetas põhikooli 9. klassi õpilastest 92,6%, 1997. aastal 94,3%, 1999. aastal 92,5%. • Klassikursust kordama jäädakse juba alates esimesest klassist: selles suhtes on viimastel aastatel olnud eriti kriitilised 8. ja 9. klass. Klassikursuse kordajad on suures enamuses poisid. Nii hakkavad haridussüsteemi “selektiivsed mehhanismid” tööle juba üsna koolitee alguses. • Igal aastal katkestab õppimise põhikoolis üle tuhande õpilase. Peamiselt just seetõttu näitavad Eestis 90. aastatel kogutud statistilised andmed elanike haridustaseme langust. Kui 1997. aastal oli Eestis 30–39 aastaste seas, st nende seas, kes lõpetasid kooli veel nõukogude ajal, vaid alg- või põhiharidusega inimesi ainult 6%, siis 20–29 aastaste hulgas oli vaid alg- või põhiharidusega inimesi juba 15%. Tõsi, sellega on Eesti küll veel Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas ligikaudu keskmisel tasemel ja ees EL ning EFTA/EEA riikidest (neis oli seesama näitaja 28%).

16. Kõik ei lõpeta • Samas tuleks ka arvestada, et nõukogude aegne haridussüsteem oli kohustuslik keskhariduseni — koolides hoiti kunstlikult ka väga madala õppeedukusega õpilasi, mistõttu nõukogudeaegsed haridusstatistilised näitajad ei peegelda üks-üheselt tegelikult valitsenud olukorda. • Ka keskhariduse tasemel on nende osakaal, kes alustatud õpinguid ei lõpeta, märkimisväärselt suur. Gümnaasiumiõpingud katkestanud tütarlaste osakaal aastatel 1993–1999 on kõikunud 5,4% ja 6,4% vahel, poistel samas ajavahemikus 7,9%–9,0%. Kutseõppeasutustes olid needsamad näitajad samas ajavahemikus 10,6%–12,5% (neiud) ja 12,7%–13,9% (noormehed) ning kõrgkoolis: 10,3%–11,8% (naised) ja 15,2%–17,4% (mehed).

17. Erahariduse osakaal on iseseisvusperioodil järk-järgult suurenenud). Kui II taseme kutsehariduse omandas 1994/95 õppeaastal erakutsekoolides 2%, siis 1998/99 said eraviisiliselt pakutavat kutseõpetust juba 6% õppuritest. Veelgi märgatavam on erahariduse kasv olnud kõrghariduses. Tuleb rõhutada, et ülaltoodud andmed, mis kõnelevad selgelt erahariduse kasvust, ei peegelda seda, mil määral maksavad avalik-õiguslikes ülikoolides oma õpingute eest üliõpilased ise. Kõrghariduses toimunud erasektori ekspansioon ja tururegulatsiooni domineerimine on muutnud kõrghariduse suure osa õppijate jaoks sisuliselt tasuliseks hariduseks pea kõikides Eesti kõrgkoolides. Varasem riigitellimus, mille läbi riik finantseeris õpet avalik-õiguslikes kõrgkoolides, on tänaseks vähenenud ja muutunud võimekate ja hästi kohanenud õpilaste toetussüsteemiks. Eraharidus

18. Erialade struktuur • Kõrghariduses tervikuna on erialati suures ülekaalus sotsiaalteadused, ärindus ja õigus — näiteks õppis õppeaastal 1999/2000 ligi 41% kõigist üliõpilastest just neil erialadel. Nimetatud erialade sellist populaarsust võib ühest küljest põhjendada nende tugeva ideoloogilisuse varjundiga nõukogude ajal.Mitmeid majandustegevusega seotud alasid toona ei õpetatudki. • Teisalt on üliõpilaste tung juurasse, sotsiaalaladele, polito-loogiasse, majandusse ja avalikku haldusse suur, kuna tööturul oli iseseisvusperioodi algul neis valdkondades palju kõrgepalgalisi vabu kohti teenindussektori kiire ekspansiooni tõttu. Ometi on aastatuhandevahetusel just neil erialadel märgatav spetsialistide üleküllus. • Samas on Eesti edasise arengu seisukohalt murettekitav see, et mitmed tähtsad erialad, mis on eelduseks tehnoloogilise arengu ja majanduse innovaatilisuse seisukohalt, on noorte seas ebapopulaarsed: loodus- ja täppisteadusi õppis 1999/2000 ainult ligi 8% üliõpilaskonnast; ka tehnika, tootmine ja ehitus hõlmas vaid ligi 13% üliõpilaskonnast.

19. Kesktaseme kutseharidus • Muutused erialade struktuuris on toimunud ka kesktaseme kutsehariduses: siin on oluliselt kasvanud õpilaste arv teeninduse, sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse, viimastel aastatel ka loodus- ja täppisteaduste valdkonnas (eeskätt infotehnoloogia arvel), langenud aga õppijate arv põllumajanduslikel erialadel. Tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnad on olnud pidavalt heas seisus, kuigi 90. aastate keskel oli ka siin märgatav teatav langus.

20. Pedagoogide probleem • Pedagoogide kvalifikatsioon ja üldine haritustase ähvardasid kujuneda sajandivahetuse Eesti hariduse üheks sõlmküsimuseks. Üldhariduskoolide pedagoogidest puudus kõrgharidus 1999/2001. õppeaastal 19%l, kusjuures 5%l oli vaid üldkeskharidus. Pedagoogide nõrga ettevalmistuse põhjuseid on mitmeid: • paljud algklasside õpetajad lõpetasid nõukogude ajal nn. tehnikumi, mistõttu neil ei ole küll kõrgharidust, ent on pedagoogiline ettevalmistus. • paljud kõrgharidusega, ent pedagoogilise ettevalmistuseta isikud asusid tööle õpetajana 90. aastate majanduse ümberstruktureerimise perioodil. Eriti suur on pedagoogilise ettevalmistuseta õpetajate osakaal üldhariduskooli õpetajate hulgas (kõikudes aastatel 1994–2000 18–19% ümber). • ka õpetajate vanuseline ja sooline struktuur on “nihkes”. • Veelgi olulisemaks küsimuseks on õppekava muutuste rakendamine koolis. Raskemaks osaks siin on õpetaja rolli muutmine, mida on küllap võimalik lahendada intensiivse õpetajakoolituse abil.

21. Tulevikukool • Kindlasti vajab eraldi tähelepanu see, kuipalju on eesti keskkoolides ja gümnaasiumites teaduskraadiga õpetajaid ning milline on nende järelkasv. Tähelepanekud näitavad, et ehkki meie kõrgkoolidel on võimalusi pakkuda kvaliteetset kõrgharidust üha suurenevale üliõpilaskonnale, pole see kaasa toonud noorte õpetajate, õppejõudude ja teadurite juurdevoolu — pikemas perspektiivis võib see saada takistuseks nii kõrg- kui keskharidusele.

22. Täiskasvanuharidus • Tõeliselt murettekitav on täiskasvanuhariduse teatav ‘peapeale pööratus’ — õpivad need, kes seda karjuvalt võib-olla ei vajagi: nimelt kõrgharidusega inimesed (vastavalt uuringule on nende hulgas kursustel käinuid 41%). Ei õpi ega tahagi eriti õppida need, kes seda kõige rohkem vajaksid — alg- ja põhiharidusega ning kutseharidusega inimesed, töötud. Seega toimib täiskasvanuharidus samuti selekteerivalt — vastavalt inimeste majanduslikele ja hariduslikele ressurssidele. • Majanduslikult paremini kindlustatud ja kõrgemail ametipositsioonidel olevatel inimestel on tunduvalt parem juurdepääs täiendharidusele. Nii ongi paradoksaalsel kombel kaetud täiskasvanute koolitusnõudlus eelkõige seal, kus eelnevad hariduslikud ressursid on niigi suured, st. kõrgharidusega juhtivtöötajate ja professionaalide koolituses. Niisiis aitab praegune täiskasvanute koolitussüsteem Eesti ühiskonnas hästi kohanenuil veelgi paremini kohaneda.

23. Koolivõrk • 90-ndate lõpuks võib näha järgmisi välja kujunenud probleeme: • 1) lasteaiakohtade vähesus, mis toob kaasa erinevused laste ettevalmistuses kooliõppeks; • 2) väikeste maakoolide sulgemine demograafilistel ja hariduspoliitilistel põhjustel, mis pikendab paljude laste kooliteed, jätab õpetajaid tööta ning halvendab maakohtade infrastruktuuri; • 3) kutsekoolide paiknemine põhiliselt suurlinnades nõukogude aja pärandina, mida, tõsi küll, püütakse uuemal ajal ületada regionaalsete kutsekeskuste loomisega; • 4) probleemid mitte-ülikooli tüüpi kutseõppeasutuste ühendamisel ülikoolidega eesmärgiga tõsta neis antava hariduse kvaliteeti. • Mõningad nimetatud probleemidest, nagu näiteks laste nappusest tingitud väikekoolide sulgemine, on tekkinud haridusest mitteolenevatel põhjustel ja siinkohal on keeruline leida lahendusi hariduse käsutuses olevate vahenditega. Ent näiteks küsimuse, kas mitte-ülikooli tüüpi kõrgharidust pakkuvad koolid ühendada ülikoolidega või mitte, lahendamine on täielikult hariduspoliitika tegijate kätes.

24. Vene õppekeelega koolid • Vene õppekeelega koolide lülitamine eesti haridussüsteemi saab tõenäolikult üheks suuremaks haridusprobleemiks lähi- aastatel. Tänu erinevale juhtimisele ning õppeprogrammidele Nõukogude ajal sai taasiseseisvunud Eesti kaasa kaks sisuliselt erinevat ja ühildamatut koolisüsteemi. Ehkki vene õppekeelega koolide programme on reformitud, suurendades eesti kultuuri, ajaloo ja keele õpetamise osatähtsust, on muutused tänu koolisüsteemi üldisele inertsusele visad tulema. • Viimastel aastatel astub tunduvalt sagedamini eesti koolidesse lapsi, kel koduseks keeleks on vene keel. Erinevatest keele- keskkondadest pärit laste õpetamine samades klassiruumides esitab omakorda väljakutse kasutatavale õppemetoodikale. • Nii või teisiti on selge, et integratsioon haridussüsteemis on problemaatiline ja aeganõudev protsess.

25. Hariduse väärtustamine • Haridus on olnud üks Eesti ühiskonna põhiväärtusi läbi erinevate võimude ja režiimide nii rootsi, saksa, vene (sealhulgas nõukogude) kui ka eesti ajal. 1994. aastal läbiviidud küsitlus Eesti elanikkonna seas näitas, et eranditult kõik — nii noored kui vanad, nii mehed kui naised, nii eestlased kui mitte-eestlased, nii rikkad kui vaesed, peavad haridust pea ühtviisi selleks päästeankruks, mis tagab Eesti majanduse arengu (96,5% küsitletutest) ja aitab Eestil jõuda maailma arenenud riikide sekka (92,8%) ning on tähtis tegur rahvuskultuuri arengus (88,2%). Kõrgelt hinnati hariduse osa ka enesearendamisel (94,0%). • Neoliberaalse turumajanduse järsk algus Eesti taasiseseisvumise järel ei tähendanud mitte ainult šokki majanduslikus mõttes, vaid ka kultuuriśokki. Liberaalse majanduspoliitika mõjul asetus esiplaanile instrumentaalne väärtusorientatsioon — majandus, poliitika ja mõneti hiljem ka tehnoloogia.

26. Mineviku mõjud • Haridussüsteemi tuleviku jaoks pärandab kaugem minevik Eestile vähemalt kolm asjaolu: diferentseeritud ja selektiivse haridussüsteemi, elanikkonna kõrged hariduspüüdlused ja sotsiaalse regulatsiooni mehhanismi, mille järgi inimese positsioon ja edasiliikumisvõimalused Eesti ühiskonnas on väga tugevalt haridusega seotud. Haridus Eestis on alati olnud sotsiaalse mobiilsuse põhiline mehhanism ning on seda tulevikus seoses teadmistepõhise ühiskonna arenguga tõenäoliselt veelgi olulisemal määral. • Haridustase määrab inimese jaoks suures osas ära nii positsiooni tööturul kui ka sotsiaalse positsiooni. Kihistumine Eestis on kujunenud suuresti hariduse kaudu, kusjuures perekondlik hariduslik taust ning sotsiaalne päritolu on olnud siinjuures väga olulised.

27. Tuleviku ootused • Haridusel põhinev staatusstruktuur, mis oli välja kujunenud juba sõjaeelsel ajal, on osutunud äärmiselt püsivaks. Kõrgharidusega vanemate surve laste ülikooli minekuks väga suur. Eesti Vabariigi ajal 20. ja 30. aastatel oli peamiseks selekteerivaks filtriks keskhariduse omandamine (gümnaasium), nõukogude aja lõpuks peitus eliidi hulka jõudmise võti kõrghariduses, Eesti taasiseseisvumise järel koos üldise haridustaseme tõusuga juba kraadiõpe järgmistel tasanditel (magister, doktor). • Nii on praegu Eesti kõrgklassi ja keskkõrgklassi kuuluvatel inimestel 72% ulatuses kõrgharidus. Haridus on Eestis olnud selekteeriv pea kõikidel aegadel. Reeglina on prestiiþemad koolid on juhatanud teed eliidi hulka, kutsekoolid töölisklassi hulka.

28. Tuleviku ootused • Samuti olulise tegurina pärandab lähiminevik tulevikule väheneva ja vananeva elanikkonna. Nii mõjutab haridussüsteemi jätkuvalt 90. alguse äärmiselt järsk sündivuse langus. Laste arvu kahanemine on juba mõjutanud põhikoole, aastast 2004 toimub tugev õpilaste arvu langus põhikooli-järgsel tasandil. • Teadmispõhiseid ja õppivaid organisatsioone on Eestis liiga vähe. Viimane seondub asjaoluga, et oskusteavet sisaldavad tooted ja teenused pole Eestit rahvusvahelises konkurentsis hoidvatest teguritest olulisim, pigem on seda odavad tootmiskulud, sh senini odav tööjõud. • Hariduse kohanemine majanduskeskkonna muutustega ikka veel aeglane. See tähendab puudujääke töötajate paindlikkuses ja mobiilsuses, ümberõppimise võimes ja valmisolekus muuta elutsükli vältel oma haridus- ja karjääriteed.

29. Hariduse tulevik • Need on reaalsed lähtekohad, mida iga Eesti hariduse tulevikukava või reformiprojekt paratamatult arvestama peab. Võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega on Eesti tänane haridusmaastik siiski suhteliselt korrastatud. • Nagu teistegi eluvaldkondade puhul, sõltub ka Eesti hariduse tulevik sellest, mil määral me suudame oma olemasolevaid eeliseid ära kasutada ning puudujääke kompenseerida.

30. Teema lõpp • Küsimusi! • Eksami konsultatsioon!