Kogudus ja kogukond – suhteid ja suhtumisi

1. Marko Tiitus, Frantsiskusepäeva diakooniakonverentsil 2.oktoobril 2010 Viljandi Jaani kirikus Kogudus ja kogukond – suhteid ja suhtumisi

2. Järgnev ettekanne… ei paku välja kiriku ühiskondlik-poliitilist, sotsiaalset ega diakoonilist programmi heidab pilgu eestlaste religioossuse muutumisele XX sajandi teisel poolel ja küsib, kuidas see on mõjutanud/mõjutab koguduse suhteid kogukonnaga analüüsib erinevaid kirikumudeleid ja küsib, kuidas ühe või teise mudeli omaksvõtt ja rakendamine on mõjutanud/mõjutab koguduse suhteid kogukonnaga

3. Muutusikristlikustraditsioonis XX sajanditeiselpoolel NORMIST ALTERNATIIVIKS ÜHISEST ISIKLIKUKS KRISTLUSEST NEW AGE'IKS PÄRANDIHOIDJAST OTSIJAKS Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni: uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi teisel poolel (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005)

4. Normist alternatiiviks Usk muutub enamuse poolt tunnustatud konservatiivsete eluväärtuste säilitajast vähemuse privaatasjaks, mis leiab endale avalikkuses parimal juhul funktsiooni üksnes alternatiivi pakkujana domineerivale elustiilile. Religiooni taandumine avalikust sfäärist on viinud kultuurimälu katkestuseni. Kui usuline kirjaoskamatus Euroopa noorte seas püsib, võib traditsiooniline kristlus rahva seast kaduda ja jääda üksnes erialaspetsialistide teadmiseks. (Davie)

5. Ühisest isiklikuks Ühistele ja välistele autoriteetidele ning ideaalidele orienteeritus on asendunud suunaga individuaalsetele ja sisemistele kogemustele. Religiooni eesmärgid on hakanud piirduma üksnes üksikinimese vaimse arengu sihtidega, sel pole enam ühiskonnaga siduja rolli. Usklike arv väheneb. Religiooni juurde jõuavad need, kellele see osutub isiklikul tasandil oluliseks. Püsib usu subjektiivne pool, institutsionaalne pool aga nõrgeneb.

6. Kristlusest new age'iks Konservatiivse piiblilähedase kristluse asemele tuleb sünkretistlik, new age'i müüdist mõjutatud kristlus. Jumala otsimisest ja Tema tahte täitmisest saab vaimne enesetäiustamine. Kannatuse mõtestamise kristlike seletusvariantide (karistus, patt, saatan, katsumus) asemel räägitakse elu õppetundidest ja karmavõla tasumisest. Varem Jumalale omistatud vägi kandub üle inimesele endale.

7. Pärandihoidjast otsijaks Tänapäevausuliseltaktiivsedinimesedasuvadkonservatiivsekristlikumüüdija new age'imüüdipingeväljas. Kristlikmüüthaarabkõikinimesedühtesuurdekosmilissedraamasse, new age'imüüdikohaseltelabiga inimenejustkuiomaenesekosmoses. Kristliklugu on lineaarseajakäsitlusegalõpugalugu, new age'iluguagatsüklilisestajakäsitlusestlähtuvlõputalugu: lakkamatuareng, otsing, muutuminejaõppimine.

8. Kirikumudelid(Avery Robert Dulles) Kirik, nagu kõik teoloogilised realiteedid, on müsteerium (‘saladus’) Müsteeriume on võimalik kirjeldada mitte vahetult, vaid analoogiate abil Need analoogiad moodustavad mudelid Iga mudel artikuleerib ja pöörab tähelepanu mõnele niisugusele kiriku aspektile, mis teistes mudelites võivad olla alatähtsustatud Tasakaalustatud eklesioloogia peab leidma võimaluse inkorporeerida kõigi mudelite tähtsamaid aspekte

9. Kirikumudelid Kirik kui institutsioon Kirik kui müstiline osadus Kirik kui sakrament Kirik kui sõnumikuulutaja Kirik kui teenija

10. Kirik kui institutsioon See mudel oli valdav katoliikluses kõrgkeskajal ja vastureformatsioonis ja saavutas oma kõrgpunkti XIX sajandi teisel poolel Kirik on täiuslik ühiskond, mille püsiv korraldus ja struktuur pärineb Kristuselt endalt Kirik ei ole osa ühiskonnast ja ta ei saa seguneda ühegi teise ühiskonnaga, sest ta on täiuslik ühiskond ja seisab kõrgemal kõigist teistest ühiskondadest

11. Kirik kui institutsioon Kiriku funktsioonid jagunevad kolme kategooriasse: Õpetamine Pühitsemine Valitsemine Rääkides sellest, et kirik õpetab, pühitseb, valitseb, peetakse silmas kiriku juhtimisaparaati või hierarhiat Kõigil neil funktsioonidel on olemas analoogid sekulaarses elukorralduses

12. Kirik kui institutsioon Kirik ei ole demokraatlik, vaid teokraatlik ja hierarhiline ühiskond Seda kirikutüüpi iseloomustavad Klerikalism – vägi ja võim liiguvad püramiidi tipust allapoole juriditsism - kogu kiriku tegevus, sh õpetamine ja pühitsemine toimub kanoonilise õiguse kohaselt Triumfalism - kirik on võidukas armee, mis on Jumala poolt saadetud lööma Saatana ja pimeduse vägesid

13. Kirik kui institutsioon Kiriku liikmelisus on määratud nähtavate, juriidiliste kategooriatega Kiriku tegevusest kasusaajad on tema liikmed Kiriku eesmärk on anda oma liikmetele igavest elu (almamater) Väljaspool olijate suhtes on kiriku tegevuse eesmärk teha neist kiriku liikmed Kiriku edukus on mõõdetav statistiliselt – ristimiste, maksumaksjate, kirikuskäijate arv

14. Kirik kui müstiline osadus Vastab esmastele gruppidele (primarygroups) Cooley käsitluses, mida iseloomustavad Silmast-silma suhtlemine Suhtlemise laad ei ole spetsiifiline Suhteline püsivus Suhteliselt väike liikmete arv Suhteliselt lähedased suhted osalejate vahel Niisugust kogukonda iseloomustab vastastikune sümpaatia ja meie-tunne

15. Kirik kui müstiline osadus Teoloogias on kiriku käsitlemine kogukonnana tähendanud mõnikord anti-institutsionalismi, nt väidab Emil Brunner, et kirik piibellikus tähenduses ei ole institutsioon, vaid vennaskond (Bruderschaft) DietrichBonhoeffer: Kogukond on üles ehitatud armastuse täielikule enesesalgamisele. Suhe Mina ja Sina vahel ei ole orienteeritud saamisele, vaid andmisele. Hamer hülgab äärmused ja väidab, et Kirik on müstiline Kristuse ihu, mis on samaaegselt nii sisemine osadus (usk, lootus, armastus) kui väline (usutunnistus, distsipliin, sakramendid)

16. Kirik kui müstiline osadus Selle mudeliga haakuvad kaks olulist piibellikku pilti: Kirik kui Kristuse Ihu (Rm 12 ja 1Kr 12). Seda pilti müstilisest, nähtamatust Kristuse Ihust arendavad edasi kirikuisad. Augustinuse järgi kuuluvad sellesse ihusse ka inglid ja õndsad lahkunud. Jumala rahvas (Rm 9:23-26; Hb 8:10; Jk 1:1, 1Pt 2:9) leidis katoliku kirikus jõulist rõhutamist pärast II Vaticanumit Mõlemad pildid on demokraatliku suunitlusega, viitavad kõigi usklike seotusele Püha Vaimuga, kes juhib ja suunab kogu kirikut

17. Kirik kui müstiline osadus Kiriku eesmärk on vaimne – tuua inimesed osadusse jumaliku maailmaga. Osaliselt teostubki see kirikus endas, niisiis ei ole kirik üksnes vahend või sõiduk taevasse Kiriku tegevusest kasusaajad on kiriku liikmed, kuid liikmelisust ei mõisteta juriidiliselt, vaid pigem vaimse kategooriana Kirjeldatud kirikumudel on avatud oikumeenilisele suhtlusele ja koostööle Misjon ja evangelisatsioon ei ole selle kirikutüübi puhul peamiseks eesmärgiks

18. Kirik kui sakrament Eklesioloogiline mudel, loodud katoliku teoloogide poolt XX sajandi keskel, mis püüab sünteesida kahte eelnevat mudelit – kirikut kui institutsiooni ja kogukonda Kui Kristus on Jumala sakrament, siis Kirik on Kristuse sakrament, representeerides Kristus (muutes Ta meie jaoks kohalolevaks). Kirik ei ole lihtsalt Kristuse töö jätkaja, vaid Kristuse töö jätkumine. (Henry deLubac) Seda mudelit arendavad mitmed katoliku teoloogid, nt Karl Rahner, samuti II Vaticanumi dokumendid

19. Kirik kui sakrament Kirikul kui sakramendil on kaks aspekti: Väline, institutsionaalne aspekt (tajutavad sidemed kõigi üksikute kirikute vahel mistahes ajahetkel, samuti sidemed praeguse kiriku ja apostliku ajastu kiriku vahel) Seesmine aspekt (kiriku ametid ja rituaalid peavad olema elavate inimeste tegeliku usu, lootuse ja armastuse väljendusvormid) Sakramendil on ka dünaamiline (sündmuse) iseloom

20. Kirik kui sakrament Jumal on kõigi inimeste Isa ja Tema annid ei ole piiratud kiriku liikmetega Kirik on koht, kus ilmneb tõsiasi, et Jumala armastus on meile antud kõige täielikumal kujul Jeesuses Kristuses Kiriku ühtsuse loovad kõik Kristuse armu sotsiaalsed ja nähtavad märgid, mis toimivad usklikes inimestes – usk, lootus ja armastus, mida väljendatakse tunnistuses, liturgias ja teenimises

21. Kirik kui sakrament Kiriku tegevusest kasusaajad Need, kes kuuluvad kirikusse ja osalevad tema kui nähtava märgi konstitutsioonis, saavad täielikult osa kiriku sakramentaalsest reaalsusest Mingil määral aga mõjutab kirik ka kõrvalseisjaid ja –vaatajaid, keeruline on tõmmata piire kahtleva liikme ja toetava vaatleja (kiriku sõbra) vahel Kiriku eesmärk on aidata inimestelt võimalikult intensiivselt vastata Jumala armule

22. Kirik kui heerold Sõna on primaarne ja sakrament sekundaarne Kirik on loodud Jumala Sõna poolt ja koguneb Sõna ümber Keskseks kujundiks on kuninga heerold, kes kuulutab kuninglikku dekreeti avalikul väljakul Kirik ei vastuta selle eest, kes ja kui palju tema sõnumit kuulda võtavad Selle kirikutüübi peamine proponent XX sajandil on Karl Barth

23. Kirik kui heerold Kohalik kogudus ei ole mitte Kiriku osa, nagu institutsionaalse mudeli puhul, vaid Kirik kogu oma terviklikus olemuses – need, kes positiivselt vastavad Jumala Sõnale Tehakse selge vahe maise Kiriku ja Jumala Kuningriigi vahel; kirik ei sisalda Jumala Kuningriiki, vaid üksnes kuulutab selle saabumist Kristlik kuulutus on lingvistiline sündmus Kuuluvuse või osaduse esmaseks kriteeriumiks on usk kui positiivne vastus kuulutatud Sõnale

24. Kirik kui heerold Kirikukorraldus on kongregatsionalistlik, kiriku eksistentsiks pole vaja ülemaailmset struktuuri Usutunnistuse, ametite ja jumalateenistuse korraldamiseks on kohalikul kogudusel suur vabadus Kiriku tegevusest kasusaajad on need, kes kuulevad Jumala Sõna ja usuvad Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse Kiriku ülesanne on evangeliseerimine – mitte usulise pöördumise esilekutsumine ega Jumala Riigi rajamine, vaid kuulutamine

25. Kirik kui teenija Kõigi eelnevate mudelite puhul nähakse Kirikut aktiivse subjektina ning maailma tema tegevuse või mõju objektina, Kirik on vahendaja Jumala ja maailma vahel See kirikumudel tunnistab inimkultuuri autonoomiat ja näeb kirikut osana inimkonnast Keskseks kujundiks on teenija Kirik ei kuuluta Jumala Kuningriiki mitte üksnes kuulutuses, vaid tervendavas, lepitavas ja kannatavas teenistuses

26. Kirik kui teenija Seda kirikumudelit on arendatud katoliku kirikus alates II Vaticanumist ja paljudes rahvusvahelistes oikumeenilistes liikumistes Teoloogidest esindavad seda mudelit DietrichBonhoeffer ja TeilharddeChardin Kirik on kirik üksnes siis, kui ta eksisteerib teiste jaoks. Alustuseks peaks ta loobuma kogu oma varast, vaimulikud peaksid elatuma koguduste vabatahtlikest annetustest või sekulaarsest tööst. Kirik peab jagama kõiki tavalise inimelu probleeme, mitte domineerides, vaid aidates ja teenides. (Bonhoeffer)

27. Kirik kui teenija Osaduse või kuuluvuse sideme loob mitte niivõrd õpetuslik või sakramentaalne osadus, vaid vastastikune vendlus, mis seob neid, kes ühinevad kristlikus teenimises Need sidemed võivad lõigata läbi traditsioonilised konfessionaalsed sidemed ja luua uue osaduskonna Kasusaajateks pole esmalt koguduseliikmed, vaid kõik need õed ja vennad, keda kirik vaimulikult, hingehoidlikult või materiaalselt teenib Kiriku eesmärk pole värvata uusi liikmeid, vaid aidata inimesi