Meteoriidikraatrid Eestis

1. Meteoriidikraatrid Eestis Tegija: Jaak-Alo Lukanenok

2. Suure massiga meteoriidid tekitavad maapinnaga põrkudes endast palju suuremaid löögi- või plahvatuskraatreid, mida tavaliselt ümbritseb ringvall. Suurte meteoriitide põrkumisel maapinnaga toimub plahvatus, mille ajal meteoriit pihustub ja jätab järele hiidkraatri. Aastas langeb Maale tuhatkond meteoriiti, millest leitakse 10–15. Kraatreid tekitavaid hiidmeteoriite langeb sajandi kohta vähem kui üks. Praegu on maal teada üle 200 tõenäolise meteoriidikraatri või nende rühma. Nende avastamine jätkub. Eestis on leitud erakordselt palju meteoriidikraaterid. Mis need on?

3. Kaali kraatrid asuvad Saaremaal, Kuressaare-Orissaare mnt ääres, 20km enne Kuressaaret. Alguses arvati, et Kaali kraater ei ole üldse meteoriidi jälg, arvati, et see võib olla vulkaaniline plahvatuslehter, keskaegne kaev, linnuse koht jne. Kaali peakraater,mille põhjas asub Kaali järv, on põhiplaanilt peaaegu ümmargune, tema läbimõõt valliharjalt on 105-110 m. Kraatri sügavus valli harjalt kuni dolomiidist põhjani 6-meetrise järvesetete all on 22 m. Vall on 4-7 m kõrgune. Nad on 6500-7000 aastat vanad. Kaali kõrvalkraatrid: kaheksa enamasti kuiva kõrvalkraatri läbimõõt on 12-40 m ja nende sügavus kõigub 1-4 m vahel. Kõik Kaali kraatrivälja kraatrid on liiga suured oletamaks teket plahvatuseta, st puhtalt löögi toimel. Pole leitud ka piisavalt rauda, kui see ei oleks pihustunud plahvatusel. Väikekraatrite põhjast leitud meteoriidikillud võivad pärineda plahvatanud kehadest, aga ka atmosfääris pidurdunud väiksemate kildude langemisest. Kaali kraatrid

5. Ilumetsa meteoriidikraatrite rühm asub Põlvamaal. Teaduslikult on kindlaks tehtud neist vähemalt kaks: Põrguhaud ja Sügavhaud. Kuradihaua, Tondihaua ja Inglihaua meteoriitne teke ei ole siiani otseselt tõestatud. Suurima, Põrguhaua läbimõõt valli harjalt on 80 m, sügavus 12,5 m. Valli kõrgus ulatub 1-4,5 meetrini. Kujult samalaadse Sügavhaua läbimõõt on 50 m ja sügavus kuni 4,5 m. Vall on siin katkendlik, kõrgusega kuni 1,5 m. Meteoriidiplahvatus pihustas siin kogu pinnase moodustamata iseloomulikke kergitatud panku vallituumas. On leitud, et orgaanilise päritoluga setted Põrguhauas hakkasid ladestuma ligikaudu 6000 aastat tagasi. Meteoriidiplahvatuse hajusainet - mikroimpaktiite on leitud Meenikunno raba setetest 6600 aasta vanuses kihis. Ilumetsa kraatrid

7. Tsõõrikmäe üksikkraater kujutab endast vaevumärgatava ringvalliga ümbritsetud ümarat lohku. Ringvalli läbimõõt on 38-40 meetrit, selle hari on lai, enamasti 5-10 m ja väljapoole aeglaselt madalduv. Kraatrit täitva turbalasundi vanus on kuni 9500 aastat. Tsõõrikmäe kraater

8. Kõige uuem kraater Eestis, nimelt tekkis 1. juuni 1937. Lehtri läbimõõt on valliharjalt 8,5 m, sügavus 1,9 m. Kindlaks tunnuseks, et tegemist on plahvatuse jäljega, oli valli alla mattunud huumusekiht ja osakeste paigutus sellele langenud materjalis. Vallis on plahvatusele tüüpiline materjali järjestus: mattunud mullakihi peal lebavad suuremad kivid ja veerised ning valli ülaosa moodustab peen liiv. Simuna kraater võiks teadaolevalt olla üks vähestest meie inimpõlve jooksul moodustunud meteoriidikraatritest Maal. Simuna kraater

9. Kärdla meteoriidikraater tekkis Ordoviitsiumi ajastul, ligi 455 miljonit aastat tagasi, tolleaegsesse madalmerre langenud hiidmeteoriidi plahvatusel. Tänapäeval võime tunnusmärke kraatri põhijoontest pinnamoes märgata vaid siis, kui me juba teame kraatri maa-alust ehitust. Hea säilivusega Kärdla struktuur on saanud maailmas üheks paremini puuritud ja uuritud meteoriidikraatri näiteks. Veidi nurgelise, kuid siiski üsna korrapärase kujuga kraatri läbimõõt on ringvalli harjal ligi 4 km. Kraater joonistub selgesti välja kristalsete aluskorra kivimite reljeefis: kohati kuni 250 m kõrgune ja 1 km laiune lainja harjaga ringvall ümbritseb 3,5-km läbimõõduga ning 400-500 m sügavust lamedavõitu kraatrisüvikut. Kraatrit ümbritseb veel 12-15 km läbimõõduga omapärane ringmurrang, mille kulgu võib jälgida isegi kosmosefotodelt. Kärdla kraater

10. Neugrundi struktuur on Kärdla kraatrist tunduvalt vanem, umbes 535 miljoni aasta vanune. Struktuur on mitmeringine: keskse süviku ümber esineb vähemalt kolm aluskorrakivimitest rõngasvalli. Vallidest seesmine on kõrgeim ja terviklikum ning paremini kättesaadav allveevaatlusteks ja uuringuteks. Struktuuri kesksüviku põhjas on tõenäolisest säilinud bretshakihid ja võimalik et ka plahvatusmagmast tekkinud kivimid. Neid katab plahvatuse järgselt sinna settinud "kork" - jäänuk kraatrit täitvast ja katvast settekivimite lasundist. Eesti suurima ja senistest varjatuima Neugrundi mitmeringilise struktuuri avastamis- ja uurimisloos kajastub geoloogide eriline usk, huvi ja püüdlus kraatrite avastamise suunas. Juba eelmise sajandi algusaegadest olid Osmussaarelt jm geoloogidele teada iseäralikud gneissbretšad. Neugrundi kraatri vallirõngaste välisläbimõõt on 9 km, kuid kogu struktuuri läbimõõt on piiritletud koguni 21 km-se läbimõõduga ringmurranguga. Selle madaliku, mille peal on vett vaid 2-20 m, ja teda ümbritseva ringvalli vahele on jääaja erosiooni käigus moodustunud kuni 70 m sügavune ja 200-500 m laiune ringkanjon, mis lõunaosas on täidetud Kvaternaarisetetega. Purustatud kristalse aluskorra kivimitest koosnevad kraatri ringvallid on liustiku poolt tugevalt kulutatud. Kõik see viitab jääaja-aegsete kulutusprotsesside erilisele tähtsusele Neugrundi struktuuri ülakorruste avamisel praegusesse merepõhja ning selle eriliselt liigestatud reljeefi kujundamisele. Neugrundi kraater