SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

1. SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere 15.loeng

2. Tekstide mõistmisest • Aru saadakse mitte asjadest, vaid märkidest. Millestki aru saamine tähendab selle märgiks muutmist. Et asjast aru saada, peame me sellest eemalduma. Märk ületab teadvuse ja alateadvuse piire, lubab objektiviseerida subjektiivset ja alateadlikku. Lausete tõlgendamise viisid: • referentsiaalne— ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust • signifikatiivne— ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta • metafooriline— ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega • orientatsioon alltekstile— ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista

3. Hermeneutikuid • F. Schleiermacher(1768-1834) — pastor, filosoof, teoloog. Eristab kaks arusaamise liiki — tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine, kusjuures viimane on olulisem. • Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada. 1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid: • psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast s.o üldisest, ülevaatest • hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus • stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav • autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine s.h. teadmine ajastust, kirjandusest enne teose ilmumist, autori loominguline Kahe meetodi — divinatsiooni (asetatakse end justkui teise inimese kohale, püüdes tema individuaalsust vahetult tabada) ja võrdluse rakendamine, analüüs ja sisseelamine.

4. H. G. Gadamer(1900-2002) • Peateos on "Tõde ja meetod". Väidab, et tõde on rohkem meetodi kui objekti omadus — hermeneutika tähtsaim osa on metodoloogia. (Vastandub sellega klassikalisele filosoofiale, mis väidab, et tõde on objekti omadus.) • Teksti mõistmiseks pole oluline mitte niivõrd autori biograafia jms, tuleb lahus hoida autori kavatsus ja teksti tähendus. Schleiermacheriga polemiseerides: mõistmine pole taasloomine, vaid alati loomine, mitte rekonstrueerimine, vaid konstrueerimine. Sch. järgi on tekstil olemas üks ja õige interpretatsioon, Gadameri järgi ei saa seda olemas olla. Iga ajastu, iga kogemuslik taust loob oma erinevad interpretatsioonid.

5. P. Ricoeur(1913-2005) • analüüsib arusaamist ja leiab, et see ei ole täielikult teadlik protsess. Tekstiga end väljendades paljastavad inimesed ennast alati. Igasugune mõista püüdev analüüs on alati refleksiivne (enesekohane). Märke interpreteerides interpreteerib subjekt ka iseennast.

6. Gilles Deleuze (1925-1995) “Mõtte loogika” (Logique dusens,1969) • Revideerib traditsioonilist märgikont- septsiooni. Märk ei representeeri objekti, ei viita tema olemasolule vaid pigem konstateerib tema puudumist. Keeles on vaid objekti jälg. Seepärast on keel alati midagi pinnapealset tähistavate objektide (kehade) suhtes. Märk (tähistaja) on seotud osutatavaga (denotatsioon) ja tähistatavaga (kontsept, mõiste, tähendus).

7. Deleuze. Tähendus ja mõte Mõte on eriline olemus, mis kuulub nii tähistaja (märk) kui ka tähistatava (mõiste) juurde. See on midagi liikuvat ja saavat. Neli lauses fikseeritud seosetüüpi (“Marcus Antonius on surnud”) • märgib/denoteerib asjade olemist, fakti • väljendab/manifesteerib minu arvamust või usku • tähistab/signifitseerib väidet • ja omab lisaks mõtet “suremine”. See on puhas sündmus, seotud tegusõnaga ja olemisega. Mõte ei ole põhjus-tagajärjelike seoste, vaid mängu tulemus.

8. Interpretatsioon (Umberto Eco)autor – tekst – lugeja (adressaat) • Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast. • Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”. • Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.

9. 60ndate lõpus — lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks • Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).

10. Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. • Intertekstuaalne dialoog— fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga” • Freimid — kultuurilised klišeed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks — intertekstuaalne freim)

11. BarthesEseme semantika. Alati märk, mida saab kirjeldada kahel teljel: • Sümboolne – sügavusmõõde, suunab mingi tähistatava juurde /lamp reklaamil – õhtu/. Antropoloogilised sümbolid rist, poolkuu jne, kus on üks kindel tähistatav. Võimalik, et neid on piiratud hulk • sümboolne võib olla vaid osa esemest: apelsin tervikuna tähistab mahlakust või võimet kustutada janu. Metonüümiline. Apelsin on mahlakus+apelsin, apelsin on olemas kui looduslik objekt, kuid on ühe oma omaduse kandja, mis saab tema märgiks.

12. Klassifikatsiooniline – laiusesse • kas teadlikult või ebateadlikult klassifitseerime asju, nagu meile sisendab ühiskond /kaubamajades, entsüklopeediates/. • Esemete süntagmad. Igal inimesel on mitu sisemist sõnastikku, loetu/tunnetatu reserve, sõltuvalt sellest, mitut tüüpi teadmisi, mitut kultuuritasandit ta omab. • tähenduseväliseid asju ei saa olla, funktsioneerib vähemalt kui mittetähenduslik (mis on ka tähendus).

13. Jean Baudrillard (1929)“Asjade süsteem” 1968 • Asjad kui märgid, inimesest võõ- randunud. • Asjade süsteemi saab teaduslikult kirjeldada vaid vaadeldes seda kui argise süsteemi sulandumist tehnilisega. Sellel süsteemil on oma ideoloogia. Tehnika sidus süsteem läheb üle argielu mittesidusasse süsteemi. Asjade “keel” “verbaliseerub”, muutub “kõneks”, mis hakkab vastu koodile.

14. A. Funktsionaalne süsteem (asjade diskursus) Paigutuse struktuurid • Traditsiooniline korraldus (mööbli paigutus kodus: söögi- ja magamistuba) • Kaasaegne ese, oma funktsioonist vabastatud • Interjöör-mudel (korpused), seinad ja valgus, valgustus (peitmine), peeglid ja portreed (kadumine),kellad ja aeg

15. Seega on kadunud kodune hubasus, meeleolu. Valitseb ratsionaalsus. Uus elaniku tüüp kui “paigutuse inimene” – mitte enam omanik ega kasutaja, vaid aktiivne keskkonna ümberkujundaja. • Maailma, asju mõtestatakse mitte kui kingitust, vaid kui toodet, kui omandatud. • Paigutuse puhul on oluline funktsioonide loendatavus

16. Keskkonna struktuurid keskkonna tähenduselemendid (samuti loendatavad): • Värvid (traditsiooniline, “looduslik”, “funktsionaalne”, soojad ja külmad) • Materjal (puu, klaas, pehme mööbel/sektsioonid) • Žestilisus. Vähem jõupingutusi, et asja käsitleda. Osalevad vaid jäsemed (varem kogu keha). Asjade miniatuursus (maksimaalne organiseeritus), nende maagilisus. Stilisatsioon, funktsionaalsed vormid (välgumihkel), vormi konnotatsioonid (auto tiib kui kiiruse ja jõu sümbol, struktuuriväline, ebaoluline element, mis lisab tehnikaesemele loodusliku konnotatsiooni)

17. B. MITTEFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM (SUBJEKTI DISKURSUS) • On terve hulk esemeid, mis ei sobi eelpool analüüsitud süsteemi ja justkui vastanduvad sellele. Unikaalsed, eksootilised, vanaaegsed asjad, mis ei ole funktsionaalsed. Kuid ikkagi täidavad märgi funktsiooni. Ajaloolisus, märgistab aega. • Marginaalne ese – antikvariaat. • Marginaalne süsteem: kollektsioon

18. C. META- JA DÜSFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM: gadget´id ja robotid Analüüsinud asju nende objektiivses (paigutus ja “keskkond”) ja subjektiivses (kollektsioon) süstematiseerimises, pöördutakse nüüd nende konnotatsioonide välja, so nende ideoloogilise tähenduse poole. Vormiline konnotatsioon on seotud moega. “Tehniline” konnotatsioon – automaatikaga. Ühekordne tehniline viga ajab meid vihale, aga terve jada võib esile kutsuda eufooria. Me salamisi ootame, et miski ei tööta või läheb katki.

19. D. ASJADE JA TARBIMISE SOTSIOIDEOLOOGILINE SÜSTEEM Mudelid ja seeriad. Olulisim opositsioon kaasegse asja staatuses. Eelindustriaalsed “stiilne” ese ja tööstuslikud mudelid. Asja originaalsus. Mood ja sotsiaalne staatus. Krediit. Kodaniku kui tarbija õigused ja kohustused. Uus eetika: ettetarbimine. Reklaam. Mittevajaliku, mitteolulise, puhta konnotatsiooni maailm. Ei osale tootmises, on ise tarbeese (tarbime tähendust). Algul info, siis sisendus, nüüd on eesmärgiks vaid valitseda tarbimist.

20. SÜSTEEM “ASJAD/REKLAAM” – UUS KEEL? • Hierarhiseeritud, ilma süntaksita elementide kogum, st klassifikatsiooniline kood, aga mitte tõeline keel. • Tähendusvälja struktuur ja jaotus on selgelt näha kaubamärgis/brändis.

21. Universaalne kood standing: inimeste sotsiaalse staatuse markeeringu süsteem • Esmakordselt moodustub universaalne märkide ja nende tõlgendamise süsteem. • Kuid taoline universaalsus ja efektiivsus on saavutatavad äärmise lihtsustuse hinnaga: “Inimest iseloomustavad tema asjad”. Selline keel on funktsionaalne, kuid sümboolselt ja struktuurselt vaene. • See koodi universaalsus ei tähenda reaalset “demokratiseerumist”. Vastupidi, eristuspüüe on üha suurem. Moraali, eetika ja keele barjäärid kukuvad kokku, kuid asjade sfääris tekivad uued barjäärid, uued reeglid. See on uus klassi- või kastimoraal.

22. Tarbimise mõiste • Tarbimine ei ole mitte materiaalne praktika ega “külluse” fenomenoloogia, selle määratleb mitte toit, mida me sööme, mitte rõivad, mida kanname, mitte auto, millega sõidame, mitte kujundite või teadete kõneline või visuaalne sisu, vaid ainult see, kuidas see kõik organiseerub märgiliseks substantsiks.

23. TARBIMISEL EI OLE PIIRE • On kõikide asjade ja teadete virtuaalne tervik, mis moodustab kaasajal enam-vähem sidusa diskursuse. • Et saada tarbimise objektiks, peab asi muutuma märgiks, st kaotama oma sideme reaalsusega ja saama tähenduse vaid seostes teiste asjadega. Oluline on vaid erinevus. Tarbimine on süstemaatiline märkidega manipuleerimine. Ja need märgid paljunevad lõputult ja alati on midagi puudu.

24. Märgi mõiste • kritiseerib Saussure´iklassikalist märgiskeemi (ühik, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile) ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi effekt/vari/ideoloogiline põhi.

25. Märgi arengu faasid: • märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus. • kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast. • kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus. • kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda. Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodidhakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20. sajandil.

26. Märgid meenutav üha rohkem signaale, • mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui “ujuvad” tähistatavad. • Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis — telereklaam. Kogu võim kuulub sellele, kes selle koodi annab.

27. “Võrgutamisest”(1979). Võimalus vastu astuda koodi terrorile. • 3 ajaloolist faasi : • rituaalne võrgutus (tseremooniates) on omane ka loomariigile. Keha sunnitakse midagi tähendama. Neil keha märkidel tegelikult mingit tähendust ei ole, ainult tseremooniates. • esteetiline võrgutus - võrgutusstrateegia kunsti kaudu. Nn. petekas, silmapete, mis tekitab võrgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt ruumilt võetakse ära üks mõõde. • poliitiline võrgutamine - omane tänapäeva ühiskonnale. Võrgutamine on omaneigasugusele diskursusele ja tervele maailmale.

28. Tähenduse implosioon meediasjärjest rohkem informatsiooni ja ühe vähem tähendust. 3 hüpoteesi: • informatsioon toodab tähendust, kuid ei suuda korvata tähenduse järsku kadumist igas sfääris. Vahetada välja puudulik meedia - sõnavabaduse, antimeedia(piraat- ja erajaamad) ideoloogia • informatsioonil ei ole midagi ühist tähendusega. Shannoni hüpotees puhtinstrumentaalsest tehnilisest meediumist. • informatsiooni ja tähenduse vahel on range ja paratamatu korrelatsioon, kuivõrd informatsioon on otseselt tähendust ja mõtet hävitav ja neutraliseeriv. Tähenduse kadumine on otseselt seotud informatsiooni, meedia ja massimeedia lahustava, tõkestava toimega.

29. Viimane on kõige huvitavam, kuigi käib vastu meie arusaamadele • Informatsioon õgib omaenda sisu ja seda kahel põhjusel: • selle asemel, et midagi edasi anda, kulutab ta jõu edasiandmise lavastamisele. Simulatsiooniprotsess. Kommunikatsioon ja ühiskond funktsioneerivad ühtmoodi, suletud ringis, peibutisena, millega kaasneb müüdi jõud (usk informatsiooni). • kommunikatsioonilavastuse varjus jätkavad massiteabevahendid ja forsseeritud informatsioon vastupandamatu jõuga ühiskonna lagundamist. Informatsioon soodustab totaalset entroopiat.

30. Mac LuhaniMedium is message kui tähenduse implosiooni analüüsi alus Meedia teostab mitte ühiskonnastamist, vaid vastupidi — sotsiaalsuse implosiooni rahvamassides, mis on mikroskoopilisel tasandil toimuva tähenduse implosiooni (“sissepoole” plahvatus) makro- skoopiline avardumine.

31. Medium is message(Baudrillard’i tõlgendus) • Kõik tähendussisud on neelatud ühte ainsasse domineerivasse meediavormi. Meedia üksi loob sündmuse, sõltumata sõnumi. See tähendab mitte ainult sõnumi, vaid ka meediumi lõppu. Meedia implosioon reaalsuses. Ei ole, mida vahendada. Pooluste neeldumine, selgete piiride ja vastanduste purunemine. Üks udukogu. • Vastuhakk — vaikimine, keeldumine sõnast. Või siis süsteemi enda mehhanismide hüperkonformistlik simuleerimine. Kaks strateegiat — subjekti ja objekti.

32. Baudrillard. Laip spiraalis 1976 • Ülikool on lagunemas: ta on ebafunktsionaalne turu ja tööhõive sotsiaalses plaanis, tal puudub kultuuriline aine ja teadmiste eesmärk. Võim (või see, mis teda asendab) ei usu enam ülikooli. Ta teab tegelikult, et ülikool on vaid majutus- ja järelvalvetsoon teatud vanuseklassi jaoks.

33. Väärtuse viimane tango 1977 • Märkide (teadmiste, kultuuri) vahetus Ülikoolis „õpetajate” ja „õpetatavate” vahel on juba mõnda aega ainult nendevaheline sobing, mida kahekordistab ükskõiksuse kibestumus (märkide ükskõiksus, mis toob kaasa võõrdumise sotsiaalsetes ja inimsuhetes), simulaakrum, mida kahekordistab psühhodraama (häbistav soojuse, kohalolu, oidipusliku suhtluse, pedagoogilise intsesti soov, mis püüab asendada töö ja teadmiste kadunud vahetust).

34. Väärtuse viimane tango 1977 • Selles mõttes jääb Ülikool paigaks, kus toimub meeleheitlik initsiatsioon väärtuse tühja vormi, ja need, kes on seal paar aastat viibinud, tunnevad seda kummalist tööd, ebatööst, ebateadmistest tõusvat meeleheidet. • Üliõpilaste ahastus, kes näevad, et neile omistatakse diplomeid ilma tööta on võrdne õpetajate ahastusega ja täiendab seda.