Põllumajandus ja vesi seadusandluses

1. Põllumajandus ja vesi seadusandluses Rene Reisner Keskkonnaministeerium 17.10.2014

2. Ettekande põhiteemad • Olulised veemajandusprobleemid • Õigusaktid veekaitse korraldamiseks põllumajanduses • EL nõuded ja arengusuunad

3. Olulised veemajandusprobleemid Eestis on seotud asulate heitveega ja reovee puhastamisega, põllumajandusest pärit saasteainetega ning veekogude paisutamisega Reostus põllumajandus-tegevusest Reostus reovee-puhastitest Vee voolamise takistamine, tõkestamine ja paisutamine Olulised vee-probleemid

4. Aastal 2010 hinnati 72% pinnaveest heaks, täna on heas seisundis ainult 62% pinnaveest – oleme targemad, tähelepanelikumad ning mõõdame seisundit täpsemalt. Mõju seisundile on seda suurem, mida rohkem on veekogu valgalal haritavat maad või inimesi.

5. Veeseadust on muudetud viimase 20 aasta jooksul pea 50 korda, tihti just põllumajanduse tõttu. Kõikide olemasolevate nõuete eesmärk on vähendada saasteainete jõudmist vette. Saasteainete vähendamiseks on kaks peamist võtet – kasutada vähem toitained või võtta veekeskkonda jõudnud saasteained sealt välja.

6. On mitmeid veekaitsenõudeid, mille rakendamine on keerukas, mitmeti tõlgendatav või teatud olukordades sobimatu. Õigusaktide ajakohastamise peamiseks eesmärgiks on tagada juba olemasolevate nõuete senisest tõhusam ja lihtsam rakendamine • Sõnniku hoidmine hoidlas ja põllul • Reoveesette kasutamine • Lubatud lämmastiku ja fosfori kogused maa ühe hektari kohta • Orgaaniliste ja mineraalväetiste mitte laotamine 1. dets-31. märts või külmunud maale • Laotatud sõnniku mulda viimise aeg • Piirangutega alade ulatuse täpne määramine • Nitraaditundliku ala nitraaditundlikkus • Tegevuskavades määratud meetmete rakendamine • Põlluraamatu pidamine

7. Kuivõrd paljusid nõudeid ja piiranguid tuleb kohaldada looduses esinevate nähtuste või objektide suhtes on loodud mõned abivahendid. Need aitavad selgitada, kus nõudeid täpselt kohaldada. • Piiranguvööndid veekogudel Kalletega alad

8. Veekaitsenõuete piisavust veepoliitika eesmärkide saavutamiseks hindab regulaarselt ka Euroopa Komisjon. Peamised etteheited ja puudused on seotud planeerimisprotsessi nõrkustega – puuduvad seosed maaelu arengukavade ja veemajanduskavade vahel, kavandatud veekaitsemeetmed ei lahenda tegelikke veeprobleeme. Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses nitraadidirektiivi kohta on välja toodud lisaks järgmised aspektid: • Sõnnikuhoidlate mahutavuse metoodika ei võimalda mahutavuse nõuet rakendada • Puuduvad juhised ja eeskirjad vähem kui 10 LÜ põllumajandusettevõtete jaoks • Sõnniku ladustamine on lubatud aunas, millega kaasneb suur keskkonnarisk • Hea põllumajandustava eeskiri on soovitusliku iseloomuga • Põllumajandusloomade väljaheidete lämmastikukoguse kohta ei ole kehtestatud arvulisi väärtusi, see ei võimalda kinni pidada 170 kg nõudest

9. Uued muudatused õigusaktides • Mineraalväetisi ja vedelsõnnikut ei tohi laotada 15. oktoobrist kuni 31. märtsini ega muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud. Tahesõnnikut ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 31. märtsini ega muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud. • Väetise laotamine pinnale on keelatud haritaval maal, mille maapinna kalle on üle 10 protsendi. Kui maapinna kalle on 5–10 protsenti, on pinnale väetise laotamine keelatud 1. oktoobrist kuni 31. märtsini. Erandina on kaldega alal pinnale väetise laotamine lubatud seaduse lõike 412 alusel sätestatud juhtudel. • Kasvavate kultuurideta põllul tuleb sõnnik lämmastikuühendite lendumise ja pinnaveega ärakande vältimiseks pärast laotamist mulda viia võimalikult kiiresti, hiljemalt 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates. • Ületalve jäetavale taimikuga maa pinnale tohib tahesõnnikut laotada kuni 1. oktoobrini. Pärast 20. septembrit tuleb ületalve jäetavale taimikuga maale laotatavad vedelväetised anda pinnasesse viimise seadmetega. • Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 25 kg fosforit aastas, kaasa arvatud fosfor, mis jääb karjatamisel maale loomade väljaheidetega. Haritavale maale antava fosfori kogust võib vajaduse korral suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud fosfori kogus ei ületa 25 kg hektari kohta

10. Uued muudatused õigusaktides • Looduslikul rohumaal on keelatud kasutada väetisi, välja arvatud karjatamisel maale jääv loomade sõnnik, mille kogus ei tohi ületada seaduse lõigetes 41 ja 48 sätestatud lämmastiku ja fosfori piirnorme • Põllumajandustootja loomapidamishoonel, kus peetakse loomi üle 2 loomühiku, peab olema tekkiva sõnniku mahutamiseks lekkekindel sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla • Haritaval maal on aunas enne laotamist lubatud hoida kuni ühe kuu jooksul vaid tahesõnnikut, mille kuivainesisaldus on vähemalt 20% ning mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. Aunas hoitav sõnnik ning sõnniku aunas ladustamine peavad vastama käesoleva seaduse § 261 lõike 1 alusel kehtestatud nõuetele. • Erandina on Keskkonnaameti kirjalikul nõusolekul aunas lubatud hoida kuni kaheksa kuu jooksul sügavallapanusõnnikut, mille kuivainesisaldus on vähemalt 25% ning mille kogus ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. • Sõnnikuauna moodustamise alguse ja lõpu kuupäeva, paiknemise koha põllukaardil ning aunast sõnniku laotamise kuupäeva andmed kantakse põlluraamatusse. • Sõnnikuaun peab paiknema tasasel maal, vähemalt 50 m kaugusel pinnaveekogust, kaevust ning karstilehtrist ning vähemalt 10 m kaugusel drenaažisüsteemist. Sõnnikuauna ei tohi rajada kaitsmata põhjaveega, ega liigniisketele või üleujutatavatele aladele

11. Aitäh! Rene Reisner rene.reisner@envir.ee