SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

1. SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere 5.Loeng Leksikon ja grammatika. Grammatikaline reegel. Süntagmaatilised, paradigmaatilised ja hierarhilised reeglid. Loogika kui formaalne semiootika.

2. Leksikon ja grammatika • Iga keel peab omama leksikoni (st oma märkide nimistut, kust tehakse valik konkreetses kõneaktis) ja grammatikat (nende märkide omavahelise ühendamise reegleid, süntaktika).

3. Näide Elevandi keelest

4. Keele hierarhiline struktuur • Juri Lotman: Keel on hierarhiline struktuur. Ta jaguneb eri tasandi elementideks. • Lingvistikas eristatakse foneemide, morfeemide, leksika, sõnaühendite, lausete ja lauseliitude tasandit. (Niisugune on kõige üldisem liigendus; real juhtudel eristatakse silbi, intonatsiooni ja teisi tasandeid.) • Iga tasand on korrastatud vaid talle eriomaste reeglite süsteemi järgi.

5. Keelt organiseerib kaks struktuuritelge: • Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust korrastatust nimetatakse paradigmaatiliseks.

6. Keelt organiseerib kaks struktuuritelge: • Teiselt poolt tuleb väljavalitud keeleühikud selleks, et nad moodustaksid antud keele reeglistikuga kooskõlas ahela, omavahel ühildada spetsiaalsete morfeemide abil, viia kooskõlla süntagmad jne. Niisugust keele korrastatust nimetatakse süntagmaatiliseks. Igasugune keeletekst on korrastatud paradigmaatilist ja süntagmaatilist telge pidi.

7. Süntagmaatika ja paradigmaatika

8. Roman Jakobson (1896-1982) • Jakobsoni algseks uurimusalaks on, nagu Praha ringile kohane, eelkõige foneetika. Fonoloogia arenemine ajas. Jakobson toob ära keele organiseerituse kaks aspekti: • Tähistaja ja tähistatava seost nimetab ta külgnevuseks(contiguity) ning see baseerub välisel faktoril. • Seos sarnasuse (similarity) põhjal on tingitud keele sisemisest faktorist.

9. Külgnevuse/sarnasuse seosest lähtuvalt võib igas keelelises märgis välja tuua kaks operatsiooni liiki: kombineerimine ja selektsioon • Kombineerimine — Iga märk koosneb osamärkidest ja/või esineb ainult ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet. Süntagmaatika: märk suhtes kontekstiga. Metonüümia.

10. Külgnevuse/sarnasuse seosest lähtuvalt võib igas keelelises märgis välja tuua kaks operatsiooni liiki: kombineerimine ja selektsioon • Selekteerimine — on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega, mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon /asendus/ ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides. Paradigmaatika: märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Metafoor.

11. Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne), millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Need kaks lähenemist annavad ka kaks erinevat interpretantide rida, kaks viiteseost, mis aitavad märki tõlgendada: • a) selektsiooni puhul märk suhtes koodiga (mäluga), • b) kombinatsiooni korral märk suhtes kontekstiga, st teatud asend suuremas kontekstis. Igasuguse teate koostisosad on kindlasti seesmises seoses ühendatud koodiga ja välises seoses teatega.

12. Jakobson • “Poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele.” • “Sarnasus valitseb külgnevuse üle, poeesial on läbivalt sümbolistlik, polüsemantiline olemus/…/ Väljendudes tehnilisemalt: iga segment on sarnasus. Iga metonüüm on metafooriline ja igas metafooris on metonüümia varjund”. (Hawkes)

13. Poeesia/proosa ja metafoor/metonüümia • Poeesiale paneb aluse sarnasuse printsiip; ridade meetriline parallelism või sõnade riimimise kõlaline ekvivalents tekitab küsimuse semantilise sarnasuse ja kontrasti kohta. • Proosat aga, vastupidi, antakse edasi põhiliselt külgnevusega.

14. James Frazeri järgi jagunevad maagiliste riituste aluspõhimõtted kaheks tüübiks: • Nõidused, mis baseeruvad sarnasuse reeglile (“homoöpaatiline” või “imiteeriv” maagia) • Need, mis avastatakse seoses külgnevusega (“nakkav maagia”) voodoo

15. SÜNTAKTIKA (J. Lotman) Süntaktika on märgisüsteemi täielik kirjeldus, mis lubab moodustada õigeid märgisüsteeme ja eristada õigeid moodustisi valedest. Käsitleb märgisüsteemi ehk keelt semiootilises mõttes. Keele mõiste ise on mitmetähenduslik: • eelkõige loomulik keel (nt eesti, inglise keel, aga ka esperanto) • laiemas mõttes on keel semiootiline süsteem, so ükskõik missuguste tähendustega märkide kogum või süsteem • matemaatiline keel - ei pruugi olla seotud tähendustega (st ei pruugi olla ka märgisüsteem), koosneb tähestikust ja grammatikast • Matemaatiline keel on kõige laiem keele mõiste, semiootiline süsteem on selle osa ja loomulik keel omakorda semiootilise süsteemi osa (ühtlasi siis ka matemaatilise keele osa). Matemaatiline lingvistika uurib keelt kui süsteemi, mis moodustab jadasid (tähendus ei ole oluline). Loomuliku keele süntaktiline kirjeldus läheneb matemaatilise keele kirjeldusele ja ideaalis peab olema sama korrektne ja eranditeta kui ükskõik milline matemaatiline keel.

16. Noam Chomsky (1928) • püüdis luua puhtgrammatilist keeleteooriat, ignoreerides kõnelejate keelekompetentsi muid aspekte. Peagi selgus, et grammatilisus pole kaugeltki piisav tingimus tagamaks keeleteooria õigsust. Nii hakati keeleteooriasse sisse tooma alul semantilisi, hiljem ka pragmaatilisi elemente (kõneaktide teooria).

17. Noam Chomsky näited lausetest, kus grammatilisel tasandil on kõik õige, aga semantilisel mitte: • Värvusetud rohelised ideed magavad raevukalt • Caesar on algarv • Poiss võib ehmatada siirust • Siirus võib ehmatada poissi • [Viimane lause on tüübilt üsna tavaline: keel kasutab tihti taolisi võtteid, kus mingi mentaalne karakteristik metonüümiliselt n-ö inimese seest välja substantiveeritakse.]

18. Sarnaseid näiteid toob ka George Lakoff: • Minu onu arvab, et ma olen loll • Minu kass arvab, et ma olen loll • Minu lemmikamööb arvab, et ma olen loll • Minu praepann arvab, et ma olen loll • Seega saab väita, et lausete õigsuse määrab ainult keelekasutaja individuaalne vaist ja puhtgrammatilisest õigsusest ei piisa „õigete” lauset moodustamiseks. • NB! On selge, et antud reeglid kehtivad eelkõige loomuliku keele tavatekstide puhul. Kunstitekstides on põhimõtteliselt kõik võimalik ja seal kehtivad omad reeglid, vastavuses selle kunsti keelega.

19. Jerrold J. Katz ja Jerry Fodor. Semantilise teooria struktuur. 1963 • Jaotavad tähendused süsteemseteks ja vähemsüsteemseteks. Tähenduse struktuur on hierarhiline nagu süntaktikalgi - suured tähendused koosnevad väikestest. Tähenduse valdkondi on nende järgi kaks: • markerid (süsteemsed).Kasutatakse maailma asjade süstematiseerimiseks. Võimaldavad asju klassifitseerida ilma eriteadmisteta. • distinktorid(spetsiifilised). Näiteks, kirjeldamaks merihundi ja tuulehaugi erinevusi (distinktorid),peab olema asjatundja, kuid kala kirjeldamiseks ei pea (markerid). Väitsid, et süntaktiliselt õige lause võib semantiliselt olla täiesti vale. (Nt kuulus Chomsky lause 'Rohelised värvitud ideed magavad tormakalt')

20. Hierarhilisuse võib eraldi välja tuua tähenduse mõõtmes, kus saab eristada järgmisi tasandeid: • 1) seem elementaartähendus • 2) lekseem (Greimas semeem) sõna tasand • 3) lause/ütlus/propositsioon • Nt lekseemi vanapoiss seemideks on meessoost, vallaline, lõbus jne • Elementi võib uurida kahest aspektist: seestpoolt (morfoloogia, sisemine struktuur) ning väljastpoolt (süntaks), tema suhestatuses teiste tervikutega. • Hierarhilised reeglid on seotud paradigmaatilistega, st et mitte kõik seemid ei saa omavahel ühineda.

21. Charles Morris toob ära reeglid, mis keeles valitsevad, vastavalt semioosi kolmele mõõtmele: • Semantiline reegel — määrab ära, millistel tingimustel märki võib kasutada objekti v situatsiooni suhtes; sellised reeglid määravad kindlaks vastavuse märkide ja situatsioonide, mida antud märgid on võimelised tähistama/märgistama (denoteerima) vahel. Märk võib märgistada (omada denotaadina) kõike seda, mis vastab semantilise reegliga formuleeritud tingimustele, samal ajal kui reegel ise konstateerib designatsiooni (tähendustamise) tingimusi ja koos sellega määrab ära designaadi (denotaatide klass või liik)

22. Semantiline reegel • indeksi jaoks: ei iseloomusta ja ei pea olema sarnane. Igal momendil märk tähendab, (tema designaadiks on) see, millele ta osutab pärisnimi • ikooni jaoks: ikoonid tähistavad (denoteerivad), iseloomustavad neid objekte, milledel on samasugused omadused (või osa omadusi) mis märkidel enestel iseloomustavad • sümbolite [Peirce´i tähenduses] semantiline reegel vormub teiste sümbolite (millede reegleid ei tuvastata) abil või viidates konkreetsetele objektidele, mis on mudeliteks (ja seega täidavad ikooniliste märkide rolli). • Indeksaalsete märkide designaadid on asjad, ühekohaliste iseloomustavate märkide designaadid — omadused, kahe- ja rohkemkohaliste iseloomustavate märkide designaadid on suhted; lausete designaadid on faktid või asjaolud. Vrd Peirce

23. Keele reeglid Morrise järgi • Grammatikaline reegel määratleb märgilisi suhteid märgiliste vahendite vahel. • Pragmaatiline reegel — konstateerib tingimusi, mille juures märgiline vahend on interpretaatori jaoks märk. (vrd „Oi!“, modaalsõnad, „Tere hommikust!“ erinevates tähendustes)

24. Loogika kui formaalne semiootika (Peirce) • Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja lingvistilist mõõdet. Lingvistiline mõõde on kombineeritud ähmaste hulkade ja võimalike jaotuste teooriaga. • Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi. Teaduse teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem.

25. Süntaktika